„Kesköö raamatukogu“
„Kesköö raamatukogu“, Matt Haig, tõlkinud Krista Suits. Varrak 2021, 312 lk.
Arvan, et seda raamatut loeb iga inimene intensiivselt läbi oma filtri. Mis oleks läinud minu elus teisiti, kus ma oleksin täna oma eluga, kui ma oleks teinud mingil hetkel teise valiku? Võimalikke punkte, kus oleks saanud minna teisiti, on iga inimese elus sadade ja tuhandete kaupa, aga aktiivselt teada on neid inimesele võibolla mõni, või ehk mõniteist. Oleneb kindlasti ka inimesest, kui kirev ja valikuterohke on ta elu olnud.
Minule näiteks meenub esimesena üks olukord, kui talvitusin Indias ja sain teada, et Soome väliskorrespondentide programmi kandideerimise tähtaeg on käes. Ainus võimalus kandideerimiseks oli see, et ma toksisin oma essee ja avalduse valmis Indias internetikohvikus, saatsin need meiliga Eestisse sõbrannale, kes paberid välja trükkis, minu allkirja võltsis (ups) ja posti pani. Teisiti poleks need õigeks ajaks jõudnud. Ainult tänu sellele, et mul oli sel päeval raha ja aega internetikohvikus kaks tundi veeta ja et mul oli jultumust allkirja võltsimist paluda, kohtusingi ma järgmisel suvel Soomes Justin Petronega. Aga kui ei oleks sedasi seda hommikupoolikut toona veetnud, siis… Mida kõike ei oleks, keda kõiki ei oleks? Mu lapsi poleks, kirjastust poleks. Ja oleks üks teine lugu.
Selliseid punkte võiksin veel vähemalt kümme ette lugeda.
„Keskköö raamatukogu“ idee – paralleelreaalsused – ei ole eriti originaalne, olen sel teemal vähemalt kolme filmi näinud. Aga teostus on nii hea, nii omapärane, muinasjutuline, unenäoline.
Raamat algab sellega, et peategelane (intelligentne, andekas, olnud minevikus paljude võimalustega) vaevleb depressoonis. Matt Haig on ise olnud selles haiguses, ta on sellest ka varem dokraamatu kirjutanud – ja ta oskab hästi kirjeldada seda, kuidas sellises seisus tundub kõik mõttetu, suudad vaid kahetseda kõiki valesti läinud valikuid ja tunned, et sellest väsimusest saab välja vaid enesetapu abiga.
Aga surma ja elu vahel on koht, kus kell ei tiksu ja kus saab lugeda oma kahetsuste raamatut, saab vaadata otsa kõigile nendele lugudele, mis oleks võinud olla su elu. See ei pea olema raamatukogu, see võib olla ka videoteek, kino, igatahes lugude kogumik. Ja sul on võimalik kahetsustest lahti saada, valides uuesti ja katsetades: kas nii oleks olnud parem? Muuhulgas saab aga märgata ka seda, kuidas sinu valikud on andnud impulsse maailmale ja muutnud teiste inimeste saatuseid.
Kuigi raamatu puänt oli ära arvatav, ei võtnud see lugemise võlu sugugi vähemaks. Kogu lugu oli võluvalt välja mängitud. Kuidas inimene satub plaks! uude ellu ja peab seal ära arvama, mis olukorras ta nüüd täpselt on. Mina olen seda vahel küll mõelnud, et huvitav, mis tunne oleks olla kellegi teise nahas. Kellegi nahas, kes on näiteks 20 kilo minust kergem või raskem, 20 korda rohkem minust jõusaalitrenni teinud või 20 korda rohkem kanepit suitsetanud. Mis tunne see tegelikult on, kellegi teise keha edasi vedada? Nendes nn rollikehastusmängudes saab selle loo peategelane seda tunda: tema ise teises reaalsuses, teises loos.
Raamatul on igatahes pikaajaline mõju. Lugemisest on nüüd mõnda aega möödas ja ma ikka märkan, kuidas oma peas seda oma isiklikku „kahetsuste raamatut“ tühjendan. Sest kõik, mis on millekski halb, on alati ka millekski hea… Ja kõige paremini saab sellest olulisest tõest aru just lugude abiga.