“Kaunis nagu kaheksa”
“Kaunis nagu kaheksa”, Nikola Huppertz, tõlkinud Mari Klein, Ühinenud Ajakirjad 2022, 223 lk. Peal on ka “Hea noorteraamatu” kleeps ja sees märge, et kirjastamist toetas Goethe Instituut.
Raamat sobib 11-13 aastastele, sobiks lausa kohustuslikuks kirjanduseks, siin on palju teismelistele olulisi teemasid, mis omamoodi teraapiliselt ära käsitletud. Kärgpered, poolõed-vennad, kes alati võõrad olnud ja üksteist konkurentidena tunnetanud. Lapsevanemate ebasiirus ja hirm kõnelda olulistel teemadel. Sõprus: on sul sõpru või on sul vaid poolsõbrad? On sul kellegagi hängida? Kui palju peaks sõprusele aega pühendama, kui palju aga oma hobile, kirele= Julged sa olla omamoodi? Oskad sa proovida midagi uut (matemaatikafriik proovib tänu ellu tekkiud poolõele luuletusi lugeda ja hakkab neist aru saama tänu elukriisile). Kuidas suhelda kellegagi, kes sulle meeldima hakkab? Need on kõik tavalised teismeliseteemad.
Aga lisaks: vähki haigestunud ema taastusravikliinikus. Ja teadasaamine, et su ema-isa on sulle eluaeg valetanud ja et sind ei tahetud(ki niiväga), kui sa olid vaid kaks triipu rasedustestil.
Mulle meeldis see, et on julgetud kirjutada niisugustel teemadel, mis on 12aastastele arusaadavad… Nad ju teavad, kust lapsed tulevad… ja mitte libastudes kusagile “liigsesse infosse” või didaktikasse. Kõike on parajalt. Ja peategelase 17aastane poolõde on hea sild teismelise ja täiskasvanu maailma vahel, tegelikult ka tema vigadest saab õppida. Loo nappidel lehekülgedel on palju arengut: tekib õe-venna sild. Tekib kärgpere. Miski siin loos tõi mulle lausa pisara kurku.
Kuna mul on kodus 12aastane ja kohustan-meelitan teda kooli poolt antud kohustuslikku kirjandusse (praegu näiteks Ruitlase “Vee peal”, mis on raamatuna tõesti kohati igav, kõik see kalapüük, ja kohati liiga naturalistlik, peksmine ja vererada… olen kindel, et 100% klassist vaatavad filmi ja jätavad raamatu lugemata) – mõtlen palju sellele, et milliste omadustega peaks olema see raamat, mille kirjandusõpetaja klassile kohustuslikuks teeb. Et nad tõesti selle raamatu läbi loeksid ja mitte sunnitöö-maitset lugemisest suhu ei saaks.
Ja see siin minu meelest on see raamat!