“Isa preemia”, Ilmar Tomusk. 2023, Tammerraamat, 24 lk
Olen Tomuskit vähe lugenud, valisin selle raamatu, sest see oli ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse soovituste hulgas.
Üks peategelane on isa, kellele on nutitelefon käe külge kleepunud. Tekstis pole mitte mingisugust otsest hinnangut olukorrale, aga ma kujutan ette, et kui lapsevanem seda raamatut oma lapsele ette loeb, siis hakkab tal piinlik enda telefonimomente meenutades… “Oota!” ja “Pärast!” on ju nii lihtsad lendama, kui laps midagi küsib.
Laps on selles raamatus väga normaalne tegelane, ta siiralt soovib esitada küsimusi maailma kohta ja tal pole endal (õnneks veel) mingit telefonisõltuvuse teemat. Ta käib lasteaias, isa käib tööl. Ja isa unustab oma telefoni ühel päeval tööle!
Ja juhtub nii, et olude sunnil saab laps oma isaga õhtu veeta ja talle küsimusi esitada, ja isa vastab. Ja selle eest saabki isa oma lapselt lausa hea isa preemia! Selles on omamoodi peen iroonia, mida lapsevanema-tasand võib tajuda. Preemia selle eest, et sa olemas oled ja kuulad. See ei ole tänapäeva maailmas enam mitte midagi elementaarset.
See on nii lihtne ja valus lugu ja ma usun, et see tõesti muudab maailma, muudab lugejate maailmapilti. Tänu sellele raamatule võiks tulla rohkem neid õhtuid, mis on pühendatud koos olemisele, küsimustele ja vastustele.
Mulle tuli meelde, kuidas ärimees Viktor Siilatsi laps kord kiitis oma isa: terve lapsepõlv oli neil peres selline komme, et isa pistis õhtul lapse toa ukse vahelt pea sisse ja küsis: “Kas küsimusi on?” 🙂 Ja kui oli, siis tuli ja vastas. Niisiis ka Viktor Siilatsile siitpoolt üks hea isa preemia.