“Armastus”

”Armastus”, Loone Ots. Rahva Raamat 2021, 272 lk. Raamatu päris algus nõuab ehk harjumist, sest me satume kõigepealt geeniuse maailma: Uku Masingu unenäkku.
Edasi tundub kõik nii autentne, nagu oleks tõesti 1942. aasta talves. Kuigi Loone teeb kohe avalausetes võimalikud kriitikud relvituks, öeldes, et ”kes soovib ajaloolisi fakte, peab lugema teisi raamatuid”, on ta ise ju legendaarselt tark eesti kultuuriloo alal, nii et mina usun, et selle ajastu tunnetus on õige, ja enamik detaile ka.
Takkajärgi meenutades, siiski, üks detail mõjub faabulas kistult. Kas tõesti Kersti Merilaas kohe üles tunnistaks, külmal talveilmal Toomemäel jalutades, et ”ma olen juut” (jah, ta oli juut). See stseen meeldis mulle alguses väga, sest sain ahhaa-elamuse, väike Liina, kes jooksis lumes, oli kunstnik Liina Pihlak, kelle elulooraamatut ka hiljuti lugenud olin… Aga hiljem tundus, et kuidagi liiga palju, liiga kiirelt ja värviliselt toimus kõike. Noor Ain Kaalep kõrvaltegelasena mõjub aga nii ahhaa!-elamusena kui ka takkajärgi meenutades loogiliselt sinna ööpäeva klappivana.
Romaani tegevus toimub nimelt üheainsa ööpäeva jooksul. See on kibekülma ilmaga taliharjapäev, jaanuar 1942.
Ma arvan, et olin kaudselt ka ise selle romaani idee sünnihetke juures. Kunagi palju aastaid tagasi saime Loone Otsaga kokku ja ideestasime, et võiks ju olla üks selline kergelt loetavate ajalooliste romaanide sari, mida ka keskkoolinoortel hea lugeda, ”Üks päev kellegi elust”… Ja Loone ütles, et ta sooviks kirjutada ”Üks päev Uku Masingu elust”.
Mul on hea meel, et Loone sai selle idee, ja samas on hea meel, et ta sai selle idee vabaks, sest meie sari jäi sel kujul sündimata (ilmus vaid üks raamat, Arvo Valton rehabiliteeris kangelase meie ajaloost, kelle ta kunagi poolkogemata stsenaristina lurjuseks oli muutnud: ”Üks päev Ivo Schenkenbergi elust”).
Ja miks on hea, et Loone oma idee vabaks sai? Sest see romaan ei ole ju Uku Masingu elust. Peategelanna on pigem Salme Niilend. Keegi, kes on Eesti kultuuriloos unustatud ja kelle Loone Ots oma loominguga on ellu äratanud. Varem on Salme olnud tal ühe näidendi tegelane ja nüüd siis on romaan… Salme Niilendi romaan.
See on romaan headusest. 1940.-1942. aastail toimus nii palju kurja, see kuri on nagu tapeet loo taustal, kuri on õhus, kuri hirmutab. Tegelaste hulgas on neid, kes rohkem hirmul, selles osas mõjub kõige kehvemini üks kirikuõpetaja, kes samas teeb vaat et kõige olulisema heateo. Raamatu lõpuks tõden, et kuidagi helge on olla. Mitte keegi välja joonistatud tegelastest ei osutunud kurjategijaks.
Ja muidugi on see romaan armastust selle erinevates vormides. Mis oli Salme motiiv oma juudist tuttavat päästa, oma eluga riskida? See oli armastus, kahel moel. Igatsus Tartusse minna, et kedagi teist kohata. Ja see päris puhas ligimesearmastus, see ka. Samamoodi kahe armastusega tegelane on Salme leerivend, omakaitsemees.
See on talveromaan. Ma soovitan seda lugeda pigem siis, kui õues on külm, nii et lumi krudiseb. Minul jäi ta esimesel korral suvisel ajal lugedes pooleli… Aga kui õige tundus ta siis, kui talvel uuesti kätte võtsin!
See on ka kristlik romaan. Kes tunneb Piiblit, loeb siit kihtidest välja rohkem kui see, kes Piiblit ei tunne. Kõik kolm minategelast on oma loomult täiesti erinevad, aga kõik kolm on hariduselt teoloogid. Ja küsimus pole ainult pisikestes vihjetes. Lugesin pärast raamatut ka Loone Otsa intervjuud Eesti Kirikule ja sain teada, et ta on teadlikult sisse kirjutanud kolmainsuse metatasandi: rahulikult mõtisklev Uku (nime poolestki eestlaste jumal) on isa, alandatud ja laudas külmetav juut Isidor on poeg, Mulgimaalt Tartusse võltsdokumenti nõutama läinud Salme on aga aktiivselt ringi liikuv Püha Vaim.
Romaani tegevustik ongi kordamööda nende kolme jutustada.
Vahelduvromaaniga on alati häda, kuidas kõiki osasid hoida ühtlase tugevusega. Kõige põnevam on kindlasti Salme osa, tema viibib selle ööpäeva jooksul pidevas riskis. Kõhedus, hirm, aina halbade stsenaariumite ette kujutamine… see hakkab ühel hetkel end kordama, aga võib olla teadlik, selline painajalik, kafkaliku korduse stiilivõte. Läbi raamatu jääb silma ka korduv Salme sisekõne ja sellele vastanduv väline dialoog.
Isidor on samal ajal peidetud Mulgimaale, Salme isakoju, pakaselisse lauta, ka see on huvitav teemaliin, samamoodi on seda tema taustalugu: jõuka, aga samas tõrjutud juudipoisi elu Lätis…
Uku Masingu maailm on neist kolmest kõige nõudlikum. Mõned Uku-lõigud vajavad küllalt pingutust, kannatlikku lugemist, aga ma saan aru, miks nad seal on. Ja ootus ei peagi olema, et igal leheküljel pidevalt ainult põnevaid süžeepöördeid toimuks! Uku on see, kes mõtiskleb inimkonna üle ja teeb raamatu sügavamaks. Muide, Uku Masingu pähe ja hinge poeb ka Lauri Sommeri romaan ”Kolm üksiklast”.
Kui nüüd uuesti “Armastus” ette võtta, siis rahulikumas tempos üle lugedes saaks teha päris mitut asja. Uurida järele sõnaseletusi, eriti Uku Masingu peatükkides on neid, mida enne nagu kohanud polekski ja mis ilmselt ongi sealt 80 aasta tagant pärit. Edasi, saab uurida ajalooviiteid ja Piibliviiteid. Vihjed romaanidele selles ajas. Muidugi pidin ka vahepeal raamatu kinni panema ja kohe välja uurima, et kes on see „Kröits“, kellesse Salme väidetavalt tegelikult armunud oli. (Karl Ristikivi! Ja selgub, et säilinud on konkreetsed armastuskirjad. Loone Ots on ikka kõvasti liialdanud, väites, et ta romaan pole ajaloolistel faktidel põhinev. Tal õnnestus intervjueerida ju ka Isidor Levinit ennast enne tema siitilmast lahkumist. Ning see, kui väga oli laudas külmetav Isidor Salmesse armunud, see on lausa… ajalooline fakt 🙂.
Salme Niilendile tuleks nüüd ka Vikipeedia sissekanne teha. Vägev naine oli!