“Alex”
“Alex”, Pierre Lemaitre, tõlkinud Indrek Koff, Salv 2021, 352 lk.
Esimese peatüki järel plaanisin poolelijätmist, tundsin, et läheb liiga vägivaldseks. Aga kuna raamatul olid head arvustused ja väärt tõlkija, siis otsustasin edasi lugeda… Esimese (umbes) kümne peatüki järel plaanisin taas poolelijätmist, sest kuigi olukord oli rõve, oli see samas omamoodi veniv ja korduv, nagu õudusunenägu. Aga miski siiski hoidis edasi lugemas.
Ja siis hakkas liikuma… ja oli korraga ootamatult juba varahommik.
Ma ei suutnud ka pärast raamatu lõpuni lugemist rahuneda. Mõned häirivad stseenid jooksid peas üle ja üle. Ja samas erutas mu poolunes mõistust see küsimus, et kuidas niisugust kriminulli kirjutatakse. Kusagil on tuum… see peab olema kõige alguses paigas, kuigi lugeja jõuab sinna kõige lõpus. Selle tuuma peale komponeerib autor teise kihi, siis kolmanda, siis laseb kolmandast ühe sabaotsakese jooksma… Ja kusagilt sealt alustab ta lugu.
Igatahes on see raamat hästi läbi mõeldud.
Kas süžeepöörded olid üllatavad? Meenutan ja… mulle tundub, et ei olnud. Võibolla häiris see, et teadsin juba ette, et siin ootavad ees üllatused, ja nii ma kaksasin mõlemad süžeepöörded läbi enne, kui need juhtusid. Mõlema kohta oli ka tekstis vihjeid antud. Ma arvan, et oleks geniaalsem olnud ilma nende vihjeteta.
Saan aru, et tegu on hea autoriga ja tema loodud nn politseisarjaga. Ja ma otsustan teadlikult, et ma rohkem seda sarja ei loe. Lihtsalt: liiga vägivaldne oli see sisu minu jaoks. Me kanname ju ka pärast lugemist neid pilte ja stseene eneses edasi.
Peategelane on kääbuskasvu politseiuurija, mees, kelle nimi on Camille. (Ma ei tea, miks on mehele naise nimi ja kasv antud…) Ta on vahva tegelane, osa dialoogi oli täitsa hea. Krimkade dialoogiga on küll see häda, et enamasti loetakse seda nn 1,5 kiirusega, kiirendades, mitte tähelepanu pöörates, sest süžee on olulisem kui mängu ilu. Vähemasti mina loen nii.
Ja muide, üks põhjus, miks ma ei plaani seda sarja rohkem lugeda, kriminullid on tegelikult sõltuvushaigus, olen seda elus palju kordi läbi põdenud 🙂. Suvel lugesin kõik Lars Kepleri raamatud järjest (seal on veel kavalalt cliffhangerid visatud eelmise raamatu lõppu, nii et ühe lõpetad, soovid uut alustada…) ja mul oli tegelikult tagantjärele kahju sellest ajast, mis ma kulutasin… ja nendest piltidest, mis ma enda sisse kandsin.
Mulle meeldivad pigem klassikalised mõrvalood. Tappa võib, aga mitte piinata.