“Pauline unistuste mets”, Juhani Püttsepp, kunstnik Gundega Muzikante. 2022, 36 lk.
“Sa vaata vaid, oleme puudega päris sarnased.” See on raamatu esimene lause, mis kohe haarab ja lummab.
Ja edasi on sissejuhatuses mõte, millega ma täiesti päri olen… “Kõik, mis meie looduses ja me metsas, puuokstel ja maakamaral sünnib, puudutab sind ja mind, sest see puudutab meie hingi.”
Edasi algab lugu. Esiti on loo minategelane mets. Ma ei mäletagi, et oleksin varem kohanud lugu, kus metstegelane ise jutustaks oma sünnist, kasvamisest ja aasta-elurütmist.
Leheküljepöördel saab peategelaseks metsarada. Mets ja metsarada pöörduvad sinatades Pauline poole – väikese tüdruku poole, kes on nad leidnud ja kes iga päev käib metsas oma onni ehitamas… Jah, ka onnist saab korraks minategelane. Ka Paulinest. Ka Pauline emmest… Mõnus mänguline vaatekohtade vaheldus.
Siis saab see mäng läbi ja jätkub lugu nagu lood tavaliselt. Pauline ema sünnipäev, musträstaste laul…
Aga järgmisel hommikul…
…on metsast kuulda mootorimüra.
Harvesterid.
Mul isiklikult polnud aimugi, mis raamatus täpselt juhtuma hakkab, nii et ma olin päriselt ehmatanud. Tuli meelde, kuidas meie oma talus kord samamoodi varahommikul ärkasime müra peale ja kuidas meie hoov oli linde täis ja kuidas ma pidin oma tütrele seletama, et “see pole tegelikult meie mets, see on kellegi teise mets…” Ja kuidas me proovisime mitte kuulda ja mitte näha, mis seal toimub.
Ühesõnaga, tragöödia.
Raamatut tsiteerides (kusjuures ei saagi aru, kes on seekord see mina, kas autor ise): “Nagu maa, nii ei saa ka mets tegelikult kellelegi kuuluda, mõtlen mina. Mets oli olemas enne, kui inimene sinna esimest korda oma jala tõstis. Mets on iseenda oma, ta saab ilma inimesteta ilusti hakkama.”
Ja esimene öö pärast harvesteri-päeva: “Sellest ööst hoovas mingit iseäralikku lõhna, nagu nutnuks puud ja lõhnanuks puude pisarad. Ja neist lõigatud puudest jooksiski ju mahla…”
Aga edasi läheb olukord rõõmsamaks, vahele astub vallavalitsus ja muinsuskaitsjad. Happy end.
Raamat, muide, on kakskeelne, iga leheküljelaotuse peal on nii eestikeelne kui ka lätikeelne tekst. Kes soovib, saab siit ka läti keelt õppida: “Olen sinu mets.” – “Es esmu tavs mežs.”