“Sherlock Holmesi lood”
“Sherlock Holmesi lood”, Arthur Conan Doyle. Varrak 2003, 600 lk.
Tõlkijad E. Heinaste, K. Kaer, V. Pedajas, A. Tann.
See on tänapäevaste kriminullide eelkäija, võiks vist uue sõnaga “muhekrimiks” nimetada, suures osas lugudest polegi mõrva, pigem on ülekaalus kentsakad pettused ja alatused ja murtud südamed.
Proovisin lugedes kasutada tavalist krimka-filtrit, et kas aiman lõpu ära. Mõnel lool tekib aimamise fluidum, aga kahtlustan, et olen osasid lugusid ammu kunagi lugenud või ekraanil näinud. Põhimõtteliselt vist ei olegi võimalik need lõppe ära arvata, need on pigem lakoonilised lood ja meile pole antud kogu infot, me pole ju nagunii ka sellised geeniused nagu härra Holmes. Kui näiteks härra Holmes korra vaatab mingit meest ja hiljem teatab, et olukord on lahendatud, kust võime meie teada, et selle mehe põlved on kriimud ja et ta on salamisi maa-alust käiku on kaevanud, kui meile seda tekstis ei öelda. Igatahes oleme alati mitu sammu geniaalsest uurijast maas.
Kõik lood on jutustatud muidugi tema ustava jüngri dr Watsoni suu läbi. Ühes kohas ütleb Holmes, et tal on vaid üks ja ainuke sõber, Watson. Võib öelda, et Watson ei ole liiga ühekülgne oma kirjeldustes. Kuna on teada, et tegelikult oli kolmas mees, autor Doyle oma kuulsast deketiivist tüdinud, siis pikkis ta kohati seda vastumeelsust – mu meelest – ikkagi tekstidesse ka. On kohti, kus Watson mainib Holmesi egoismi ja edevust.
Aga põhimõtteliselt on Holmes siiski enamvähem ideaalne detektiiv. Ta märkab hetkega kõike, mida märgata saab, ta aju on nagu superkompuuter. Ta on ka hiilgav ümberkehastuja-näitleja, kui vaja. Kui tal üldse vigu on, siis… see õnnetu kokaiinilembus.
Ja Holmes on alati viisakas, tõsi, oma viisakuses ikkagi otsekohene. Enamik maailma infost on talle kas “erakordne” (see, mis Watsonile tundub igav) või vastupidi, “elementaarne ja triviaalne” (see, mis Watsonile tundub põnev). Uurimise käigus on teda väga raske üllatada, vaid ühel naisel läheb see korda ja teda nimetab Holmes “naiseks suure algustähega”.
Igatahes ühtegi igavat või venivat süžeed siin ei ole, täiesti arusaadav on maailmakuulsus, kiirelt dialoogipõhiselt toimivad lood, kus on sageli kuidagi napakas õhustik. Juba lapsepõlvest meenub muidugi Baskerville’ide koer, luukere metsas jooksmas. Värskelt meenub “punapeade klubi” või lapsehoidjat otsiv mees, kellele oli oluline, et neiu oma juuksed maha lõikaks ja elektrisinist kleiti kannaks.
Neis lugudes hõngub täpselt seesama “vana hea Inglismaa” turvatunne, kus õuduse kõrval on hubane kamin, sigarid, soodaveega viski… Samasugune hirmsa ja hubase kontrast nagu Agatha Christie juttudes.