“Mälestused” 3 ja 3
“Mälestused 3. Sitik sügab. Kooliaeg“, Mihkel Mutt. Fabian 2010. 208 lk.
„Mälestused 4. Kandilised sambad. Ülikool“, Mihkel Mutt. Fabian 2010. 239 lk.
Eestlased on seenevõrgustik, kõik on kõigiga seotud. Mihkel Mutt on juhtumisi sündinud minu isaga samal päeval ja pärit juurtega sellest külast, kus mina kunagi esimesed mälestused sain ja esimesed sammud tegin. Siis elas ta Ropka linnaosas, ehk nii paarsada meetrit sellest kohast, kus asus tulevikus kunagi minu tudengiaja erakas. Ja siis õppis ta Tartu ülikoolis, spetsialiseerudes ajakirjandusele, nagu kunagi tulevikus minagi. Minu sünniaastal sai ta poja, kellega mina oma ülikooliajal suhtlesin ja kohtusin nii mõneski Tartu nurgakeses, mida ta isa kirjeldab oma noorpõlve kirjeldades.
Ühesõnaga, minu jaoks on need kaks raamatut täis sadu niidikesi sellest seenevõrgust, mis kahte eestlast ühendab.
Väga palju mu enda seest esile kerkivaid mälestusi.
Esiteks, Ropka linnaosa, vorstivabriku ja kammivabriku hais, kentsakad barakid Aardla tänava alguses. Aga eelkõige lihtsalt kooliolme. Kujutan ette, et vaat selline oli ka minu isa kooliaeg 1960ndatel. Aga ega see väga palju erinev olnud ka põlvkond hiljem, minu ajal, 1980ndail. Ka mina pidin algklassides kirjutama tindiga ja kui kusagilt keegi oligi saanud pastaka, ei tohtinud seda koolitöödes kasutada, rikkuvat käekirja ära! Pastakaid sai muidugi välismaalt, nagu ka teksasid.
Aga koolipõlvest rohkem tõmbas mind ülikooliraamatu poole. Selle lugemisega oli küll nii, et iga mõne aja tagant tuli teha paus, telefon lennurezhiimilt ära võtta (lugedes olen alati „lendamas“) ja juurde guugeldada. Paul Ariste. Valmar Adams. Villem Ernits… Tekitasin tausta juurde ja mõõtsin ka, kui kaugele üks või teine jäi minu ajast. Mõnikord ei saanud ma guugeldades vastust oma küsimusele. Mida ometi tähendab lause „Suur Kõver mängis vingerpussi“ geniaalse keelteadlase Jaak Põldmäe vabasurma kohta? Kes või mis on Suur Kõver? Märkasin otsingu käigus küll seda, et autoril oli surmaaasta valesti kirjas (mitte 1980, vaid 1979), aga nagu ta ise mõni peatükk hiljem tunnistas, pole talle mitte kunagi meeldinud triviaalfakte üle kontrollida ja iga kord, kui ta midagi kirjutab, hoiab pärast ilmumist hinge kinni, et kas sai õigesti. See käis küll ta esimeste trükiproovide (näiteks teatriarvustuste) kohta, aga ilmselt kehtib siiani.
Milline oli ülikool 1970ndatel? Ridades oli veel „eestiaegseid“ (Muti sõnutsi kasutati seda fraasi, viidates eelkõige suhtumisviisile), oli vanu tõelisi professoreid. Aga üha rohkem hakkas vohama ka nõukogudelik bürokraatlik „vene värgi“ stiilis kõrgkool.
Oli asju, mida mina oma 1990ndatest isikliku kogemusena ei mäleta ega oska lõpuni mõista, näiteks „komsomoliaristokraatiat“, „teadusliku marksismi“ õppimist erinevate ainenimede all või sõjalise õppimisele kulunud esmaspäevi. Igatahes niisugust ajaraiskamist ei olnud enam 1990ndate alguses, kui mina sinna „kuue samba taha“ jõudsin. Kohavaim oli kindlasti seesama, säilunud oli palju trajektoore ja hüüdnimesid. Huvitav, et Mutt ütleb, et nemad ei kutsunud teatud õppehoonet „Marksu majaks“, nagu nendest vanemad kutsusid. Aga meie, temast kakskümmend aastat nooremad, kutsusime seda 1990ndatel küll „Marksu majaks“, see oli justkui lõbus ajalooline referents, Marx oli ju seljatatud nagunii. Sellessamas majas toimusid ka meil Tõnu Luige erilised filosoofialoengud. Ka paar muud õppejõudu kattusid Muti aegadega: vene keele õpetaja Kiira Allikmets, valikainena võetud kirjandusainetes Ants Järv, ajakirjandusosakonna papa Juhan Peegel, ja Muti-ajal veel päris noored Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm. Samamoodi nagu meie kiirustas ka noor Mihkel Mutt tõtaksammul üle Toomemäe Vanemuise ringauditoorimi poole, või tegi aega parajaks, kui järgmine suur loeng toimus sealsamas peahoone kõrval, keemiahoone ringauditoorimis. Võileibu (aga mitte napsu) saime peahoone keldrist Sophoklesest, pidutsemas käisime ülikooli klubis Tähe tänava alguses, aga ka ühikapidudel uues ja vanas Pällis. Ka „Humala“ õllekeldrisse jõudsime… ja nii nagu Mutt, olen ka mina lakutud Londoni hotelli fuajees ohanud ja mõelnud, et kahju, et endised ajad möödas on.
Samas on selles omamoodi võlu, et saab Tartu linnas niimoodi liikuda, igas sammus on mitu kihti: mis on nüüd, mis oli vahepeal, mis oli kunagi ja mis oli enne seda… Neid kihte, mida Mutt meenutab, on veel palju. Matti Miiliuse tembud, Vanemuise teatrikülastajate konverentsid, Mülleri Sassi urgas ja palju muud, mis kõik kokku kirjeldab seda, mis oli toona „Tartu vaim“.
Mälestuste 4. osa lõpulehekülgedel on omamoodi nostalgia, Tartuga nägemiseni-jätmine, sest järgmised köited viivad peategelase Tallinna skeenele ja just Tallinnas autor elas, kui mälestusi kirjutas. Aga hea teada, et elu on spiraal ja Mihkel Mutt on tänaseks tagasi kolinud oma lapsepõlve-kooliea linna Tartusse. Ta on oma loomult mälestustes liikuja, nagu ta ise ütleb, et juba noorena märkas seda, kuidas ta kusagil jalutades mõtleb alati sellele, mis on seal varem olnud, kuidas ta on seasamasl liikunud mingis eelmises kihis viibides. Arvatavasti tuleb tema sulest peagi mõni uus Tartu-raamat.