„Tove Jansson. Tee tööd ja armasta“

„Tove Jansson. Tee tööd ja armasta“, Tuula Karjalainen, tlk Kadri Jaanits. Varrak 2014, 304 lk.
Ilus raamat väljast ja seest, kujunduselt ja sisu poolest. Sellised elulood mulle meeldivad, mis panevad ühe isiksuse elama ja samas asetavad tema loo suurde ajastu konteksti.
Ajad muutusid Tove Janssoni elu jooksul päris hoogsalt. 1940ndatel saadeti inimesi homoseksuaalsuse tõttu koonduslaagritesse. Kuni aastani 1971 oli see ametlikult veel (Soomes) karistav kriminaalkuritegu… . Aga nende kahe tärmini vahele jäi olude muutumine ja sealhulgas ka Tove arusaamade selginemine, tema nn kapist välja tulek. Mitte et see sättumus tema puhul kõige olulisem asi oleks. Aga just aegade kontekstis hakkas see teema huvitavalt kõlama. Pealegi, olgu igaks juhuks lisatud. Tove Jansson armastas oma elus ka mitmeid mehi. Ja ta oli selline inimtüüp, kes oma kallimatega ka hiljem edasi suhtles, neist hoolis. Võimalik, et ta oli – moodsa sõnaga – polüamoor (kohutav sõna!) ehk inimene, kes suudab korraga armastada mitut.
Kindlasti oli ta multitalent, tõeline põhjala naine, kes mitte ainult ei maalinud ega joonistanud ega kirjutanud, vaid armastas ehitustööd. Ja luua isegi pisikesi nukumajakeste-maailmasid, mitte ainult lüüa püsti majakesi saartele ja remontida oma ateljeed.
Noorena unistas ta aga sellest, et kolib lõunamaale. Kuigi elus tuli ette reise, ei saanud need suured konkreetsed lõunamaale emigreerumise plaanid kunagi tõeks. Kord oli sihtkohaks Maroko, kord Tonga saarestik Vaikses ookeanis.
Aga see reegel, et üksi prohvet pole (vähemasti mitte esialgu) kuulus oma maal, kehtib ka Tove Janssoni puhul. Soome jõudis tema tuntus ringiga. Enne olid koomiksilepingud Inglismaal ja multifilmid Jaapanis, siis tulid muud Põhjamaad ja siis kunagi Soome, tema kodumaa. (Tove oli Soome-rootslanna.)
Mõtlen edulugude puhul sageli sellele paradoksile, kuidas edu hakkab loojat sööma. Ühest küljest on edu vaja, on vaja, et keegi teeks su loomehingele pai ja ütleks, et seda on vaja, mida sa teed. Ja muidugi on vaja leiba lauale ja näiteks ateljeesse küttesüsteemi. Aga teisest küljest hakkab edu ahistama. Sõlmid lepinguid, müüd justkui hinge kuradile, kes sult nüüd aina midagi ootab. Mäletan, kuidas ma sain sellest aru kord Sofi Oksaneni intervjuud lugedes: ta kurtis, et üldse pole aega muuks kui turunduseks ja tõlkelepinguteks ja muuks selliseks jamaks, ja küll vanasti ebaedukana oli mõnus loominguline elu…
Tovet hakkasid segama Briti ajalehe koomiksinõudmised, tal õnnestus see laadung edasi delegeerida oma hea käega vennale, kes pikki aastaid õe eest muumisid teha vorpis. Avatavasti läks tal palju aega ka oma multimeediateemade kontrollimisele, kuigi sellest raamatus eriti palju polegi. Välja on toodud see, et kõige esimene multifilmisari Muumidest tuli välja Jaapanis 1960ndatel, see oli tehtud veel nn lõdva lepinguga ja seda pole tänapäeval võimalik mitte kusagil näha, sest seal oli paraku palju vägivalda… Edasised multifilmid olid juba Tove enda tugeva käega kontrollitud. Ka kirjutas ta ise näidendeid muumidest ja osales lavastusprotsessides.
Ja üldiselt tundub, et Tove suutis üsna hästi selle edukarisid täis merel seilata, oma loomingulisust alles hoida. Korduvalt tuleb jutuks, et tema teadlik suund oli olla maalikunstnik, sellena ta alustas ja sinna jõudis ka teise lainena tagasi. (Raamatus on päris palju maalide kirjeldusi ilma kõrval asuvate illustreerivate materjalideta, need mõjuvad nagu tähelepanu ja fantaasia väljakutsed, ja eks see tegelikult natuke nörritab ka, kui peab pilti otsima taga mööda raamatut või siis aru saama, et seda vist polegi raamatus ja tuleb internetist otsima asuda.)
Maalid on huvitavad, aga Tove tõeline omapära on ikkagi – ja mitte ainult minu meelest – ta tabav pliiatsijoon. Ning tema oskus luua karaktereid, stseene. Ta oli julge naine. Tagasi ajastu teemadesse tulles: kahe ilmasõja vahel hoidsid„mõistlikud inimesed“ Soomes suu kinni ega kritiseerinud ei Stalinit ega Hitlerit, sest mine sa tea, kes neist ülejärgmisel aastal Soome anastab… Aga Tove joonistas poliitilisi karikatuure, mida ajalehed palusid pehmemaks ümber joonistada.
Ja mulle meeldib, kuidas ta on muumitrollide maailma pannud ei rohkem ega vähem kui kogu maailma valu. Kõige esimene muumiraamat, kus tegevus toimub suure üleujutuse järgselt, kõneleb sümbolite ja emotsioonide keeles Teise maailmasõja lõpuaegsest maailmast. Ja „Sabatäht“ on peegeldus Hiroshima-Nagasaki tuumapommidele. Aga kui muumilugudesse saabus rõõmsameelne tegelane Tuu-Tiki, siis see on peegeldus sellest, et Tove ellu oli saabunud Tuuliki, tema elukaaslane elu lõpuni.
Tove Jansson on mulle ääretult sümpaatne kuju ja neid kihte temast jään ma vaikselt lugema veel pikkadeks aastateks, ma ei ole näiteks kõikidesse ta novellidesse veel „sisse pääsenud“, need ootavad oma aega. Ja muide, ka seesama raamat on mitmekihiline. Järjest ühest kaanest teiseni ma seda lugeda pole suutnud, sest siis hakkab teemaplokkidesse jagamisest tulenev korduste hulk rohkem häirima. Mulle sobib seda raamatut lugeda nii, et üks peatükk korraga ja siis mõne aja pärast jälle.
Omaette teemakihid on näiteks veel Tove isa ja ema, mõlemad kunstnikud oma ajas. Ja muide, kui sattute Helsinkis Esplanaadile jalutama, siis sealne Merineitsi on tegelikult Tove Jansson lapsena! Ta poseeris selle kuju jaoks oma skulptorist isale.