„Ikigai. Jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused“, H. Garcia ja F. Miralles, tlk Riina Valmsen. Pegasus 2016, 166 lk.
Mingi salanipi abiga on Jaapan võitnud kultuuurisõja ja kogu läänemaailm „sööb peost“, vaatab suu ammuli, õpib jaapanikeelseid väljendeid ja kohandab neid oma ammutuntud teadmistele.
Nii ütles ühes diskussioonis üks Ameerika mõtleja, ning ma olen täiesti nõus. Mis see salanipp siis on, ei tea. Aga sõna „ikigai“ võib tõlkida kui elueesmärk ja see on iseenesest elementaarne: sul peab olema siht oma elus, siis on sul hea tervis ja pikk eluiga.
Ootasin sellelt raamatult tegelikult rohkemat. Teose autoriteks on kataloonlasest psühholoogia-ajakirjanik ning hispaanlane, kes elanud pikalt Jaapanis. Lubatud on, et tekstis kirjeldavad nad seda, mismoodi läksid uurima legendaarseid vanemaealisi kogukonnas, kus inimesed elavad kõvasti üle 100 aasta vanaks, ja seda kvaliteetselt, rõõmsa ja tervena.
Aga ma ei saanudki teada, miks need vanainimesed seal kogukonnas elavad. On see mingi Ameerika stiilis vanemaealistele disainitud elukeskkond? Kus on nende vanainimeste lapsed ja lapse(lapse)lapsed? Ootasin rohkem sissevaadet sellesse kogukonda.
Mulle tundub, et see raamat püüdis korraga teha mitut asja. Ühest küljest hekseldada läbi kogu maailma varasemat teadmist heast elust, nii on siin sees lühiülevaade joogast, tai chist, qigongist ja tervislikust toitumisest. Teisest küljest on üritatud näidata põgusalt selle konkreetse kogukonna toimimist. Aga mõlemas osas jääb pigem pealiskaudne ja kiirustamise maik asjale külge. Muidugi tekkis minus ka küsimus – täiesti loogiline teadusliku uurimise küsimus – , et kas selle ebatavalise eakate kogukonna geograafilisi iseärrasusi on ka uuritud. Miski justkui veel võib olla põhjuseks, miski, mida me veel ei tea. Ja muidugi ei pruugi see olla otseselt seotud ikigai ehk elueesmärgi-suuuna hoidmisega.
Samas ei kahetse ma sugugi aega selle raamatu seltsis ja ma panen selle oma nn ajuloputusraamatute riiulisse. Ikka on vaja ju vahepeal end värskendada ja meelde tuletada, näiteks seda et (õigesse, sulle sobivasse) kogukonda kuulumine aitab kaasa ikigai hoidmisele.

