„Nukitsamees“

„Nukitsamees“, Oskar Luts. Sinisukk 2025, 60 lk.
Mulle meeldib see „Sinisuka“ uus sari, mis ühteaegu Eesti kirjandus- ja filmiklassikat meelde tuletab, tehes seda mõnusalt suure fondiga, mis sobib nii kooliõpilastele kui lugemisprillide omanikele.
Ja olen ma üldse kunagi „Nukitsameest“ lugenud? Ei teagi. Film tuli nii tugevalt mu lapsepõlve maailmapilti. Mäletan emaga kinos suurelt ekraanilt filmi vaatamist ja kõige eredamalt on kinolinalt meeles hiiglaslikud punased metsmaasikad, millega lapsed metsa meelitati. Kollid minu mällu hirmuvermeid ei jätnud.
Aga raamatust. See on lummav, kuidas põimub muinasjutumaailm ja realistlik lugu. Hästi jutustatud! Eit on parasjagu kuri, kõik on parasjagu kõhe. Eide kild kaheksatunnistest tööpäevadest ja „vaat et sa Mõhu ja Tõlpa kuuldes sellist sotside juttu ei aja“, vaat see oli üllatav! Ja tekitas arusaama, et ma vist tõesti ei olegi kunagi seda raamatut varem lugenud. Filmis seda kildu muidugi pole. (Aga raamatust on puudu “Üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksipäini rabama!”? Kes on selle lause autor? Arvatavasti stsenarist-režissöör Helle Karis.)
Filmis ei ole liini, kuidas heategu tasuti heateoga ehk kuidas aitas lastel metsast koju tagasi pääseda linnuke, kelle Kusti päästis sel ööl, kui nad metsa eksisid. See on ilus liin.
Ning flmis pole ka seda lugu, kuidas Nukitsamehele tuli kirikus ristimine teha ja selleks lausa piiskopilt luba saada. Arusaadav, et ei olnud, film on ju tehtud nõukogude ajal! Aga mulle meeldibki rohkem see filmis jutustatud sarvede kadumise lugu. Raamatus kadusid Nukitsamehe sarved siis, kui teda kirikus ristiti (ja muide, ka nahk läks mehikesel seepeale palju valgemaks, vaat selline põgus rassismiilming). Aga filmis kadusid Nukitsamehed nukid siis, kui ta pahanduse pärast vabandust palus ja kui tal kahetsuspisarad silmist jooksid. See oli tema enda valik, astuda kollide maailmast inimeste juurde.
Aga kes oli Inderlin, kellele on see lugu pühendatud? Tean, et Luts on kirjutanud ilukirjandusliku reisiveste „Inderlin“, aga kas ta elus oli siis ka tegelikult keegi Inderlin, kellele ta oma kolliloo jutustas?