„Eemalt vaadates“

„Eemalt vaadates“, Cornelius Hasselblatt, tlk Vahur Aabrams jt. Tartu Ülikooli kirjastus 2015, 511 lk.
Südantsoojendav on kus iganes kohtuda estofiilsete välismaalastega, ja eriti veel raamatukaante vahel, kujutades ette, kui kaugele ilmanurkadesse need raamatud ja mõjutused võivad ulatuda. Sakslane Cornelius Hasselblatt on kirjutanud mitu muhedat ja tarka teost Eestimaast ja Eesti kirjandusest. Ma ei tahaks kasutada ülivõrdeid, aga võimalik, et ta on kõige rohkem meie kirjandust rahvusvaheliselt tutvustanud inimene, arvestades, et lisaks oma kirjutatule on ta 20 aastat korraldanud saksakeelset Eestile pühendatud kultuuri/kirjandusajakirja.
Niisiis olen väga rahul, et tema telliskivilaadsed teosed endale kord soodusmüügilt koju osta taipasin, sest nüüd saan teha külgedele hüüumärke ja alla joonida häid kohti ja vahel siitsealt üle mekutada, mõne raamatusoovituse välja noppida. Ta kirjutab selgelt ja samas julgelt, oma arvamusega, osates tekitada siinseal üllatavat konteksti, mille peale ei taipa tulla keegi, kes on liiga lähedal. “Eemalt vaadates”, nagu ütleb raamatu pealkiri, näeb teist perspektiivi. Vahel ei oska me olla uhked oma kultuuri üle ja pisendame selle rahvusvaheliste seoste sisse, näiteks: laulupeod ei ole saksa kultuuris kunagi eriti tähtsad olnud, pealegi on ammu välja surnud, nii et eestlased (ja lätlased) ei peaks rõhutama oma laulupidude saksa mõju… Suuresti on tegu unikaalse kultuurinähtusega. Kuna seda väidab sakslane, siis tasub mõte kõrva taha panna.
Sakslastele kui kultuurikandjatele viitamine on muidugi meie rahvusliku alaväärsuse teema, mis viib teise suure küsimuseni. Nimelt, mis on postkolonialismi lõks? See on vajadus keerata pea peale eelmise riigikorra väärtused. Eesti on ajaloo vältel elanud üle kaks suurt kolonialismi lõpu faasi, mõlemad 20. sajandil: üks oli ca 1920 ja teine ca 1991. Rohkem vaatleb Hasselblatt viimast. Kuna Nõukogude Liidus oli fašism põlu all, siis võib juhtuda, et mõni noor ja roheline eesti autor (ma siin nimesid ei nimeta) satub hitlerjugendlikku mõttevoogu. Ja kuna nõukogude ajal olid naised meestega võrdsed, siis ei saa uude ühiskonda sattunud naised aru, mis see feminism üldse on… Need tema kirjeldatud lõksud on muidugi eelkõige 1990ndate ja nullindate alguse mured. Arvatavasti on tänapäevaks paremaks läinud ka naiskirjanike esindatus. Märkas nimelt CH oma eemalt-pilguga teha statistikat teatud põlvkondade esindatusele kirjandusteostes, käivitajaks sai fakt, et tema lemmikkirjanik Eeva Park ei olnud mahtunud 700 lk paksusesse kirjandusülevaatesse. Üks julge stiilinäide: “Eesti kirjandusväljale on omane kalduvus naisi maha vaikida, kui nad just pole ilusad noored luuletajad.”
Ja ta märkab seda, kuidas me kohati pisendame nõukogude aega, näiteks on levima läinud väide, et Tartu oli välismaalastele kinnine linn… aga tegelikult tähendas see, et Tartus ei tohtinud ööbida, päeval oli välismaalastele Tartus kõik uksed valla olla, kinnitab ta oma kogemustest ja kirjeldab, kuidas noored eestlased imestavad isegi sellise fakti üle, et ta juba 1980ndate alguses käis Eestis ja tutvus siinsete kirjanikega. Jah, see oli lubatud!
Ja ta näeb (enese)tsensuuri ja ajastu vaimuga kohastumist seal, kus oodata ei oskaks. Näiteks väliseestlase (tegelikult pooleestlase-poolvenelase) Ivar Ivaski inglisekeelne Eesti-teemaline luuleülevaade, mis avaldati USAs kahes erinevas väljaandes: suures ajakirjas jäid sisse vihjed vene kultuurile, aga väliseestlaste korraldatud publikatsioonis läks vene mõjudele viitamine täielikult välja. Huvitav on jälgida konkreetseid näiteid, mismoodi on samas riigis samal aastal ilmunud tekstides lausetega mängitud.
Ja huvitav oli näiteks fakt – mida ma ei teadnud või ei mäletanud –, et A.H. Tammsaare “Tõde ja õigus” 3. osast on kaks versiooni, esimene on pikem ja mitmekihilisem, heas mõttes vastuolulisem, ilmunud niiöelda vabas Eestis 1931 teine on kärbitud-lihtsustatud ja ilmunud vaikival ajastul, 1936. Samamoodi on meil Aadu Hindi “Tuulise ranna” 1. osast kaks versiooni: üks on korralik panoraam rannaküla elust (1950), teine on uustrükk (1951), kuhu autor lisas kümme peatükki, tulles vastu kriitikutele. Kas tõesti polegi kummalgi puhul originaalteoseid (mida Hasselblatt hindab paremaiks, eriti Hindi puhul) uuesti trükitud!?
Ja muide, Aadu Hint ei olevat mainitud tänapäeva Eesti kirjandusõpikuis (vähemalt mõnes mitte), mitte miski ei muutu, alati on olemas kaanonid ja tsunftid. Ka mulle isiklikult on Aadu Hint võõras (et mitte otse öelda: ma pole teda lugenud), aga Hasselblati suur pilt ja värske pilk pani “Tuulise ranna” 1. osa mu lugemisnimekirja. Selle originaali, kindlasti. Lisapeatükke, mis toimuvad Tallinnas, nimetab Hasselblatt hoopis pealkirjaga “Tuuline linn”.
Palju ruumi saab “Kalevipoeg”. Väidetavalt on kindlaks tehtud, et enamiku sellest teosest kirjutas ja sättis värssidesse Kreutzwald ise, mitte ei kogunud rahvasuust. (On ikka päris kindel? See küsimus pole siin lehekülgedel fookuseks, see on talle elementaarne teadmine, mille üle pole mõtet vaielda.) Igatahes esitleti Kalevipoega nii eestlastele kui rahvusvahelisele avalikkusele autentse folkloorina.
…Aga kurb on lugeda, et “Kalevipoja” rahvaväljaande, eestikeelse versiooni tuhandelisest tiraažist tuli (suur?) osa hävitada, sest see lihtsalt seisis laos ja laokulu oli liiga suur. Eks selliseid lugusid juhtu ikka maailma kirjastamise ajaloos üle ja üle, aga et see juhtus meie rahvuseepose esimese rahvaväljaandega!
…Ja Noor-Eesti seltskonnast polevat sisuliselt jäänudki tekste, mida tänapäeval loetaks. Selle rühmituse suurimaks väärtuseks olevat olnud hoopis Kristjan Jaak Petersoni avastamine ja Juhan Liivi toetamine. Aga Euroopasse pürgimine? Sellega on nii ja naa. Teisal arutleb Hasselblatt: mis on see, mida rahvusvaheline skeene Eestilt ootab, õigemini, mis sinna sobib. Vaastus, lühidalt: vaja on eksootikat, mis poleks liiga eksootiline.
…Ja mõned meie head kirjandusteosed on Hasselblatti meelest saanud Eestis nõrga vastuvõtu, sest kriitikud hakkasid arutama raamatute prototüüpide teemades, kulgedes niiöelda mäluradadel ega märka kirjandusteost ennast. Nii ta väidab, tuues näiteks Jaan Kaplinski romaani “Seesama jõgi” või Elo Viidingu novellikogu “Püha maama”.
…See on vaid pisike osa kildudest, mida siit raamatust koguda saab. Tegu on artiklikogumikuga, igal peatüki all ka avaldamisse aastaarv, siin on nii pikki ülevaateid, ootamatuid teemapeatükke kui ka konkreetsete raamatute arvustusi. Korduvalt on juttu Jaan Krossist ja Viivi Luigest, keda on mõlemat saksa keelde palju tõlgitud, aga ka Kivirähkist, sealhulgas tema (arvatavasti mitte iial kusagile tõlgitavast) “Ivan Oravast” – aga saksakeelses teadusartiklis on raamatut korralikult tsiteeritud, näiteks seda, kuidas eestlased Stalini põrgust välja ajasid, et mingu paradiisi, küll vanajumal sellisega hakkama saab, sest vanajumal on endine poksija, neeger.
…Ja ma ei teadnud näiteks seda, et Ivan Orava pilt on tegelikult Itaalia kirjaniku Moravia pilt (Orav on nimes sees!).
…Aga Hasselblatt omakorda ei tea seda, et Viivi Luige “Ajaloo ilu” saksa keelde tõlkija küsis autorilt, kas peategelane tõlkida naiseks või meheks. Sellest ühest otsusest sõltus kõik järgnev rahvusvaheline tõlgendus.
…Ja ma polnud märganud, et Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” lõppeb lausa kahekordse “Kalevipoja” motiiviga: jalutu vanaisa ja igavene valvamine.
Nii võiks veel pikalt jätkata. Minu meelest on see raamat maiuspala kõigile, keda huvitab Eesti kirjandus, samamoodi Hasselblatti teised teosed.