“Me kolime ära”

“Me kolime ära”, Tiiu Kitsik. Tänapäev 2024, 167 lk.
Pidin vahepeal selle raamatu oma kodu ülemistest kultuurikihtides ära peitma, sest mu tütar kaebas: “Selle raamatu pealkiri tekitab mulle traumat” või “Mida sa mulle öelda tahad, et see raamat siin laua peal on?” või “Emme, me ei koli ju ära, miks see raamat ikka siin on!”
Aga salaja lugesin selle ikka lõpuni. Ja miks mu lapsel kolimisest trauma on, see võiks ehk mingi muu jutt olla, aga samas… on väga paljudel lastel kolimistrauma või kui neil endal mitte, siis on neil näiteks sõprade kadumisega seotud kaudne kolimistrauma.
Niisiis peegeldab raamatu pealkiri laste maailma ühte õudukat. Kuidas ühel päeval ütlevad vanemad, et neil on üks jutt. Me kolime ära. Kõik on otsustatud ja sulle sobib see ka, onju?
Tiiu Kitsiku raamat ei lähe kusagil liialt traumaatiliseks. Võiks öelda, et see on muheõudukas. Hirmus on justkui küll, peategelane Luise läheb kolmandasse klassi mitte enam Eestis, vaid Saksamaal, ja ta peab hakkama hoobilt saksa keeles purssima (õnneks oskab ta varem inglise keelt, tegu on moodsa globaalküla-perega). Kui lapsel on vaja natuke saksa keelt õppida, siis saab siit raamatust ka selles osas abi…
“Mis on saksa keeles nett, kas tead?” küsisin tütrelt (kes õpib Eesti koolis teist aastat saksa keelt). – “Äkki… korralik?” pakkus ta. – “Peaagu! Nett on lahke.”
Mu tütar, muide, on ludiit, nagu kõik ta kamp sõpru kunstikoolis. Nad on AI-vastased, sest AI kulutab liiga palju energiat ja võtab inimestelt töö ära. Nii nad ütlevad. Nii et ma kahtlustan, et “Me kolime ära” raamatu teine oluline teemaliin mõjub nende kambale samuti õudukana. Nimelt on Luise isa programmeerija, kes ehitab nutimaju. Kui plaksutad, siis rulood langevad. Kui midagi kõva häälega mõtled, siis tehisintellekt maja seinas juba vastab! See maja oli täiega realistlik ja ajas natuke pead valutama.
Aga mis ma ikka norin. Raamatu lõpuks oli tore tõdeda, kuidas Luise sisse elas, tervele koolile Eesti küpsisetordi korraldas ja kahe aasta pärast loodetavasti kodumaale tagasi kolib! Hinge jäi eduelamus ja heameel ka mõne ära õpitud saksakeelse fraasi tõttu.
Nii et panin raamatu pealkirja peale omakäelise kleepsu “Me ei koli ära!” ja sokutasin selle tütre tuppa. Loodetavasti võtab lugeda! Raamatu visuaal on ka täitsa sobilik – peaks klappima kunstikooli ludiitide kamba standarditega, kõik need muhedad koomiksilaadsed illustratsioonid tunduvad olevat Tiiu Kitsiku enda käega joonistatud, ilma arvuti abita.