“(Linna-)kirjanduslikud uitamised Tartus”
“(Linna-)kirjanduslikud uitamised Tartus”. Koostajad Halliki Jürma ja Ülo Treikelder. Tartu Linnaraamatukogu 2023, 97 lk.
See sinikollane väike raamat tekitab minus vastuolulisi tundeid. Mulle väga meeldib see kui rõõmus disaintoode ja kui pisike lugemine “igaks juhuks kaasas”, midagi sellist on mul alati kotis. Meeldib ka see sinise-kollase kooslus ja muidugi raamatu selg, kus köitmisjäljed näha.
Aga samas on ikkagi põhjus, miks ei ole ma seda korralikult kaanest kaaneni ühekorraga suutnud läbi lugeda ja miks ta mul nii pikalt kotipõhjas kaasas on reisinud.
Sest – minu kogemuse põhjal – on see sinine värv trükis silmale lugemiseks väsitav. Kui selline valik teha, siis peaks font ka suurem olema. Kindlalt ütlen oma kogemuse põhjal, et mina ei suuda pikalt lugeda sinisena sellist üsna pisikest kirja, mis pealegi suuresti rasvtrükis (boldis). Olgu lugemisprillidega või ilma, paha hakkab.
Ja ega ma lõpuni aru saa, kes on selle raamatu minategelane. Kes jutustab teksti, kõike seda muud, mis pole tsitaadid kirjanike teostest. Arvatavasti on see fiktsioon? Mina oleks soovitanud selle mõtte panna raamatu tagakaanele ja veebitutvustusse. Kohati on minategelane täiesti konkreetne: kus linnaosas on ta elanud, mida elult soovib. Miks otsustati tema loomisele üldse ruumi kulutada, ei tea. Sest samas oleks ruumi vaja anda kirjanikele alates Kristjan Jaak Petersonist kuni tänase päevani välja: kes mida on Tartu kohta öelnud ja kus on nad elanud.
Struktuur on raamatul, väga loogiliselt, sätitud linnaosade kaupa. Algab Toomemäelt, kulgeb Veski tänavat kaudu Tähtverre ja Supilinna, siis Ülejõele, sealt tagasi teisele poole jõge Karlovasse ja Tammelinna. Sain mitmeid infokillukesi juurde (näiteks kuidas Juri Lotmani Veski tänava köögi hommikusöögile tungis sisse keegi pikk mees, kes osutus Solženitsõniks, või kuidas Anton Hansen käis Veski tänaval elades üle tee kohtumajas istungeid kuulamas, et tulevikust tõest ja õigusest kirjutada), aga märkasin ka seda, et mõnedki Tartuga seotud kirjanikud on välja jäänud. Eks igasugused koondülevaated teevadki haiget: kes mahub, kes unustatakse? Minule endale tulid meelde näiteks Olev Remsu, Valeria Ränik, Loone Ots, Helve Jürisson, Lauri Räpp, Tuul Sepp, Eva Roos… Tegelikult Petroned ju ka, sest siin lehekülgedel uidati ka mööda kohtadest, kus “Minu…” sari sündis ja kasvas. (Olgu öeldud, et elasime kirjastuse loomise ja sarja esimeste aastate ajal Hiie 32, aga meie kontor ja kirjutamispesa asus Kastani 1. Ja Justini seal kahes kohas kirjutatud “Minu Eesti” kolmes raamatus on palju kirjeldatud Tartut.) Ma ei ütle seda kuidagi paha pärast, et miks meid sees pole, sest see raamatuke on ju pisike, pigem selle mõttega, et kunagi võiks sama kontseptsooniga kogumiku teha keegi uuesti, pannes sisse rohkem materjali. Ka linnaosade mõttes võiks laiendada: miks näiteks Annelinn välja jäi? Ja vahepeal on ka tsiteerimiseks uut kultuurikihti juurde tulnud, näiteks Kristiina Ehini “Südametammide taga” on tänuväärt Tartu-müütide tekitaja. Ja Mika Keräneni “Saunarahus” on Tartust, sealhulgas Annelinnast. Liisa Nurme avaldas just “Annelinna lood” ja nii edasi…