„Kanarbikukartus“
LV2026 nr 40: ilmunud 2000-2010.
„Kanarbikukartus“, Olivia Saar. Canopus 2010, 160 lk.
Miks kanarbikku karta? Sest see võivat tuua majja surma ja leina. Miks see ebausuloole viitav pealkiri on valitud, ei tea, aga samas: pealkirjasõelast läheb hästi läbi selles suhtes, et on unikaalne, meeldejääv ja küsimust tekitav.
Tegu on dokumentaalsete lühijuttude kogumikuga, ajastuks 1960-80ndad, toimumispaigaks peamiselt Tallinn ja lasteajakirjanduse köögipool, aga põikab ka Tartusse, Eesti väikekohtadesse lugejatega kohtuma ja muidugi Olivia Saare südamekohta Saaremaale. Lugudes on mällu haakivat ajastuhõngu (ühiskorter, sünnnitusosakond, Stalini surm jms). Kõvasti üle keskmise hull on üks reisilugu: kuidas Olivia hüppas korraks rongi pealt poolenisti pesu väel välja peroonile postkaarti saatma ja rong sõitis minema. Seal ta siis oli, kusagil keset Ukrainat, poolpaljas, ilma dokumentide ja rahata. Ja sealt see lugu alles algas!
Kõige kuulsam toonane lugu on aga Poioneeris ilmunud Helvi Jürissoni luuletus “Mägra maja”, millele Asta Vender tegi illustratsiooni, kus kährikkoerad meenutasid nõukogude sõjaväelasi. Tegelikult ei olnudki see ajakiri ära keelatud, nagu rahvasuu hiljem rääkis! Kindlalt mäletan, et ärakeelamisest kirjutas Jaan Kross oma memuaarides, ja mu meelest mainis seda faktina oma memuaarides ka Andrei Hvostov. Võime siinkohal ilmselt Olivia Saare versiooni uskuda, sest tema oli selle ajakirja toimetaja. Ajakiri muutus tema sõnul küll kiiresti defitsiidiks ja kioskimüüjad levitasid jutte, et “täiesti keelatud, aga mul juhuslikult” mõned leti all on”…
Juba nende kahe eelmainitud loo pärast olen tänulik, et raamatu ette võtsin. Eks neid köögipoole-lugusid on veel, näiteks tuli kord toimetusel minna trükikotta ja käsitsi eemaldada kõik “Pioneeri” kaaned, sest Lenini pildile paistis poolenisti läbi kumava paberi tõttu nagu rätik pähe tekkivat… Trükiti uued kaaned. Käsitsi eemaldada tuli 40 000 eksemplari Lenini näoga kaanepilti! Sellised lood mulle meeldivad.
Natuke segasem tunne on mul seoses Juhan Saarega. Ilus kokkusaamise aeg (ikka sealsamas lasteajakirjanduse köögipoolel) ja hilisem pettumise-kibestumise hõng, natuke ärapanemise maiku ka… Aga igaühel on õigus oma valikutele ja oma meenutustele. Huvitav on siinkohal märgata taas kord mustrit, kuidas naine toetas meest ja elas tema loomingule kaasa aitamise nimel, aga pärast lahkuminekut läks naine ise loojana lahti. Nii juhtus see Olivia ja Juhan Saarega, aga mulle tulid meelde näiteks Maimu Berg ja Vaino Vahing.
Mõtlema pani Olivia lein Põhjanaela (endise Pioneeri) lõpu pärast. Oleks seda ajakirja tõesti päästa saanud, kui konkreetsed inimesed oleks teisi valikuid teinud? Aga meeles tasub pidada, et see kahjatsus on kirja pandud 2000ndate alguses. Kas see ajakiri siiani ka vastu oleks pidanud…? Igal juhul on kahju, et endised tegijad lõpetasid “enneaegse lõpu” tundega. Aga hea, et Täheke on vastu pidanud! Olivia Saare mälestuste kohaselt tegid nad selle ajakirja Pioneerile kõrvale puhtast entusiasmist, mingit palgalisa saamata. Pealkirja valisid sellise, et sobiks instantsidele, ise täpselt teades, et sõna “täht” on eesti keeles mitme tähendusega ja aegumatu väärtusega. Kirjatäht, taevatäht!
Meenutusi leidub siin ka ajakirja Säde toimetusest, näiteks vaidlus teemal, kas on mõtet noortele kirjasaatjatele käsitsi vorpida lühikesi isiklikke vastuseid. Mina olen kunagi oma kirjatükile just sellise vastuse saanud ja mina olen seda meelt, et Olivial oli õigus: ikka tasus! Kuigi lühike, oli see ikkagi isiklikult mulle, andes motivatsiooni jätkata.
Ja äratundmisrõõmuga muigama panid mõned hetked lastega kohtumiselt. Teatud ajaülesed teemad ja probleemid olid olemas 1960ndatel ja on tänapäevani. Tean, sest käin ise kirjanikuna koolides esinemas. Tasub hoiduda uurimast “kes on sinu isa” (sest ei tea ju kunagi, kas lapsel on pildil olevat isa), aga selle teemani võib jõuda vahel päris ootamatut teed pidi.
…Seda raamatut lugeda oli hõlbus, tegu on lühikeste följetonilaadsete vestetega, kuhu vahel (seoses eksabikaasaga) mõrumaiku sisse viskab. Aga. Pean tunnistama, et siia-sinna pikitud kursiivis ilukirjanduslood (pealkirjaga “Visioon…”) jäid minust lugemata, ei haakinud mulle see font ega lainepikkus.