LV2026 nr 36: pealkiri algab nagu minu sünnikuu.
„Julm kümnend. 1940-1950 teismelise silmadega“, Ene Hion. Hea lugu 2019, 240 lk.
Mulle meeldib lugeda tõestisündinud mälestusi, olgu need siis julmast kümnendist või mujalt. Eks heitlikud ja julmad ajad ole samas põnevad!
Ene Hion on kirjutanud oma raamatud (peaaegu) alati rõhutatult enda-vabalt ja seda stiili on ta järginud isegi siin, isikliku teismeea puhul. Kohati on see ilus, kohati tekitab küsimusi. Kui pealkirjas on lubatud teismelise silmi, miks siis on vaja olla nii neutraalne? Ma ei tea, kas asesõna “mina” kasutamise osas käis selle raamatu köögipoolel arutelu… aga arvan, et käis.
Aga igal juhul on siin väga palju ajaloolist faktiinfot ja on ka isiklikke, ajalugu elama panevaid detaile. Oleks minu olemine, ma paneks selle raamatu kusagile kooliõpilastele mõeldud soovituslike valikute nimekirja, koos teiste samalaadsete raamatutega (näiteks meie kirjastuse “Aja loo” sarja teostega), iga õpilane võiks valida ühe, lugeda läbi ja teha teistele ülevaate. Olgu see siis ajaloo või kirjanduse tunni raames, sest sellistes raamatutes jookseb ajalugu ja kirjanduslik eneseväljendus kokku.
Ene Hioni lugu algab julma kümnendi alguspaugust: juunikuust 1940, stseenidest, kuidas aeti kokku suvepuhkustelt need inimesed, kelle õlule sunniti juunivalitsus. Stseenid on kaasakiskuvad ja lausa filmilikud, joonealustes lisanduvad korralikud informatiivsed viited. Samal moel jätkuvad peatükid. Ja seda, et uue nomeklatuuri üks liige, Viktor Hion, on tema isa, ei ütlegi autor otse välja. (Tundub, et ta on võtnud põhimõtteks kirjutada nii, et ta ei kasuta raamatus mitte kordagi endaga seotud teemade kohta sõna “mina”. Tegevusse astub ka “vanaisa Georg” ja “lapsed”, nende hulgas ka autor.)
Kui sellest eripärast – iseenda eiramisest – mööda vaadata ja sellega harjuda, siis on raamat väga huvitav, täis fakte, tegevus läheb lisaks Eestile Siberisse, Leningradi ja Moskvasse. Põnevaid killukesi on mitmelt alat. Mis juhtus Vares-Barbaruse hüvastijätkukirjaga? Kuidas tuli kirjandusõpikutest plokke välja lõigata ja kuidas need utiili saadetud materjalid hakkasid põrandaalust elu elama… Sealsamas kõrval on aga infot, mis tundub ballast, kes kellega abiellus ja lapsed sai – mõne sellise koha oleksin ma toimetajana välja küll visanud. Kas 1950. aasta kurikuulus märtsipleenum peab olema nii põhjalikult, selle üle võib arutelda – “teismelise silmadest” ehk alapealkirjas välja lubatud fookusest läheb asi küll kaugele laiali, aga samas on see oluline ajalooline materjal.
Olen lugenud mitut Hioni teost ja tean, et ta jutustab erinevate nurkade alt ikka sedasama lugu. Vaivara lastekodu Siberisse küüditamise teema on tal hinge peal vähemalt kolmes raamatus, ka siin. (Kõige tugevamalt on ta selle läbi kirjutanud teoses “Valged varesed”). Kõik tema raamatud moodustavad kokku huvitava terviku, lõpetuseks juba pimedana diktofonile dikteeritud mälestuste kogumik “Viimased märkmed“ (kus on sees ka sõna “mina” ja rohkem isiklikku lähenemist…) Suur aitäh Ene Hionile tema lugude eest! Ka ERR-I arhiivis leiduvate paljude ajalooajalaste saadete eest!