“Charlotte koob võrku”
Lasteraamatute väljakutse 2026 nr 19: pealkirjas on naisenimi.
“Charlotte koob võrku”, E.B.White, tlk Enn Soosaar ja Piret Saluri, värsside tlk Paul-Eerik Rummo. Eesti Raamat 1979, 343 lk.
Muljetan siinkohal vaid kogumiku esimesest loost, mille järgi on kogumik ka nime saanud. Tegelikult on siin sees ka “Stuart Little” ja “Luige trompet”, need vääriks oma muljetamist. Aga minu lemmik on ikka see lugu seast ja ämblikust ja armastusest ja surmast ja elu ringkäigust – seega “Charlotte koob võrku”.
Loen Enn Soosaare järelsõna: “…kui hästi on osatud äratada sümpaatiat selliste loomade vastu, keda lastekirjanikud harilikult väldivad – hiir, siga, ämblik.” Jah, olen täiesti nõus. Just see on loo suurim väärtus. Sead võivad ju küll olla tegelasteks teisteski raamatutes (nagu põrsas Peppa), aga tavaliselt ei räägi me sellest, isegi täiskasvanute tasandil mitte, et 99,9 % sigu elavad selleks, et lihakeha valmides maha löödud saada. Ega ka E.B. White suuda kogu maailma sigadele päästelahendust pakkuda, see polegi eesmärk. Aga ta pakub päästelahendust inimesele hingele, paneb meid märkama ja mõtlema. Ning üks päris niru siga, kes poleks isegi elama pidanud jääma, saab endale elu… aga mitte tavalise sea elu. Ta leiab sõpruse ja armastuse.
Juba lapsena meeldis mulle nii väga Charlotte, see ämblik oma tarkuse ja armastusega. Tema lugu pole otseselt traagiline, ei saa isegi öelda, et ta oleks ennast kuidagi ohverdanud… ta oli lihtsalt nii nutikas tegelane, et mõtles välja, kuidas tapakirve-ohus kasvava sea ümber tekitada kuulsus, mis tagaks seale pika elu (nii et ämblik teadis, kuidas “tekitada haipi”, kui tänapäeva keeli väljenduda). Aga mingi kurbus seostus temaga, muidugi. Charlotte’i abiga tekkis elu ja surma tunnetus minu hinge. Putukad-mutukad-ämblikud ei elagi kaua, aga mõnes mõttes võib öelda, et surma pole olemas, sest elu eesmärk on elu jätkamine ja uuel hooajal lendavad ringi juba uued… Charlotte’i lapsed! See elu ringkäik on siin raamatus antud nii helgelt, kokku saab elu jätkumise traagika ja ilu.
Väga armas on ka siga Wilburgi ja ämblik Charlotte’i suhe. Mida tähendab üldse sõprus? Mitte kunagi ei saa olla kaks sõpra täiesti võrdsed, sest me olemegi kõik erinevad. Üks aitab ühtemoodi, teine on tänulik ja aitab teistmoodi vastu. Kõige alus on armastus ja tänulikkus ja mäletamine. See on siin loos kõik olemas. Võrdlen näiteks ühe teise Ameerika lastekirjanduse klassikaga, raamatuga “Helde puu”, mis täidab mind mingi ebamäärase süü ja kurbusega ja ka küsimusega, kas lapsed ikka saavad aru, et peategelane Poiss kasutab Puud ära ega oska olla tänulik…
Üks oluline teemaliin on siin loos ämbliku ja sea kõrval veel: rott! Tema toob loose vürtsi ja koomikat. Ilma rotita oleks tulemus ehk liiga iluskurb. Samamoodi mõjuvad teised laudategelased.
Muide, kui koostasin raamatut “Lasteekraani laulud”, siis uurisin ETV saate “Kikerikii” tausta ja puutusin kokku hüpoteesiga, et Eve Viilup oli saanud inspiratsiooni oma stsenaariumi kirjutamisel just “Charlotte…” loost. Justkui sai see hüpotees ümber lükatud, st otseseid teemaliinide kattuvusi pole, aga praegu tunnetan ise, et sõna pariimas tähenduses inspiratsiooni on siin arvatavasti saadud küll. Mõlemas loos toimub tegevustik laudas, mõlemas loos on tegelaseks tüdruk, kes saab aru loomade keelest, nii et täisksvanud peavad teha napakaks, mõlemas loos on iseloomuga ja oma häälega laudaloomad… ja mõlemas loos on ambivalentne tegelane rott, i omakasupüüdlik, aga siiski sümpaatne. Isegi “Kikerikiis” nii oluline kaduma läinud muna juhtum on “Charlotte…” loos põgusalt olemas, samas ei ole see eriti oluline liin ja tegu on mädamunaga.
Peamine on siin ikkagi see, mismoodi ämblik päästis sea ning mismoodi siga päästis ämbliku lapsed.