“Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis”, Marju Gellert. Petrone Print 2021, 232 lk.
Kunagi jätsin selle raamatu pooleli (mitte pahaks panna, olengi suur poolelijätja ja edasilükkaja), miks? Sest algus oli kuidagi liiga “soe ja magus”. Eesti kliima tekitab reumat, Hispaania on armumine juba teismeeast peale, esimesest silmapilgust… Miski selles kliima- ja kultuuripagulase loos oli mulle sellel hetkel mittesobiv.
Aga! Nüüd kuulasin audioäpis autori enda sisse loetult selle loo ära, harjusin kiirelt tema (samamoodi sooja ja veidi lapseliku-hipinaiseliku) hääletämbri ja ellusuhtumisega ning hakkasin peagi aru saama, et ta on tark ja tugev naine, sõnaosav pealegi. Ning see lugu pole sugugi mitte selline “kuldlusikas suus” lugu, nagu neid vahel ka “Minu”-sarjas ette tuleb. Päris raskete katsumuste jada on see pigem. Noor pere kolib Eestist Hispaaniasse koos aastase lapsega, jääb kiirelt uuesti lapseootele, palju raha ei ole (pehmelt öeldes), aga tagasi minna ka ei soovi. Elamine mustlaste agulis, sage kolimine ühest kohast teise, pool-illegaalsed tööotsad, varaste ohvriks langemine… Ja kõigest sellest on kuidagi rõõmsalt ja humoorikalt kirjutatud, kõigile raskustele on kohe andeks antud.
Ma ei mäletagi ühtegi teist “Minu”-sarja raamatut, kus nii detailselt saaks kinnisvarateemale kaasa elada. Mina ise olen ka veidi sinna kinnisvarahullu poole oma meelelaadilt, nii et mulle sobis see hästi. Millised vaated, millised tingimused, millised naabrid, millised tekkivad jamad… isegi kuuüürisummad saab enamasti teada ja need täiesti sobituvad kogu loo konteksti. Huvitava ülevaate saab ka airbnb pidamise köögipoole kohta (kui selleni jõudsin, siis saingi aru, et autor pole mitte lihtsalt hipi, vaid majanduslikult mõtlev hipi, ahjaa, lisaks korraliku haridusega).
Huvitav on ka tõdeda, et mida kaugemale jääb see õudne koroonahulluse-aastapaar, seda põnevam on neid aegu meenutada. Hiljuti ilmus “Minu Tenerife” lisapeatükkidega, mis koroonameenutustele pühendatud. Ja ka siin “Minu Hispaanias” on raamatu lõpuosa koroona-ajas. Minu meelest on ajaline distants need lood paremaks teinud. See oli ajalugu, mis jäädvustamist väärt.
Ja lõpuleheküljel… on mul kuidagi eriti see tunne, et tahaks teada, mis nende perest edasi saab. Marju “Mari” Gellert kirjutas end südamesse.
PS. Mõnevõrra saab vastuse küsimusele “mis edasi juhtus” see, kes vaatab Terje Toomistu doksarja “Piirideta põlvkond” – Marju lugu on üks paljudest seal kajastatud eestlaste lugudest.