“Vox”
LV2026 nr 44: ei saa aru, miskeelne pealkiri.
„Vox“, Christina Dalcher, tlk Hedda Maurer. Postimees 2018, 430 lk.
Niisiis, düstoopia. Tegevuspaik Washington, DC, USA. Riiki juhib hull(ult konservatiivne) president, kel on, muide, eksmodellist abikaasa. Presidendi selja taga liigutab nööre ja korraldab teleülekandeid pastor Karl. Naistelt on kõik õigused võetud, nende käte ümber tiksuvad nutikellade laadsed sõnaloendurid: sada sõna päevas. Ja raamatud, peale kokanduse ja vist ka aianduse: keelatud. Naised suunatud tagasi koduperenaisteks jne.
Idee iseenesest on tore ja ma sukeldusin raamatusse õhinaga. Mulle on omal ajal väga meeldinud Margaret Atwoodi „Teenijanna lugu“ ning „Orüks ja Ruik“, mõlema raamatuga on siin paralleele, ühes naiste paika panemise teema, teisest laborielu. Aga üsna pea sain aru, et selle romaani näol on tegu teise liigaga: kui Atwood on A, siis see lugu siin on B või C… ehk teisisõnu Atwoodi fan fiction.
Kohati on lugu täiesti realistlik, tekitades mõnusalt kõhedat deja vu’d. Kui mõelda maailma (lähi)ajaloole, siis selliseid tagasilanguseid juhtub küll (näiteks 1979 Iraanis) ja väikeste nutividinate abiga saab tõesti üksikisikuid ohjes hoida (ka Iraanis kuuldavasti käib droonide abil kontroll, et rahvas ei koguneks keelatud tegevusteks, sealt võiks sammuke edasi olla nutikäevõrud, nii nagu on vabakäiguvangidel positsioneerimise jalavõrud).
Samas oli sellesama loo maailma sees nii palju naiivseid kohti, et ma alguses ehmatasin, siis pahandasin, siis hakkasin lugema uuel lainepikkusel, nägu nalja täis. Kui on selline jälgimisühiskond, kuidas siis nii palju kentsakaid vastupanuliikumise kohtumisi saab korraldada? Vahepeal mainitakse küll kaameraid ja lutikaid (aga kuhu jäid droonid?), siis unustatakse need jälle ära ja muudkui suudeldakse ja jutustakse. Mida raamatu lõpupoole, seda jaburamaks ja raskemini jälgitavaks selle sisu läheb. Peategelanna on teadlane, kellel võetakse võru ära, et ta kiirelt ühte teatud seerumit tekitaks. Ja jõuab vaevalt paar päeva mööduda, kui hopp, seerum valmis, hiired-küülikud süstitud ja asutakse segastel asjaoludel juba inimeste kallale. Sealt läheb tegevus edasi nii raskesti jälgitavaks… Proovisin järgmisel päeval uuesti, kahtlustades enda ajul häda olevat. Siis jõudsin tulemusele, et see on ikka tõeliselt kihva keeratud lõpuga raamat. Pole enam isegi naljakas mitte, lihtsalt segane ja imelik.
Kõige imelikum on see, et raamatut on tõlgitud nii paljudesse keeltesse, justkui „kuningas on alasti“ fenomen. Jah, siin raamatus on ideedena nii mitmedki head leiud. Minu jaoks avab raamat oma äraspidisel moel Ameerika maailma: hirm isolatsionismi ees, häbi oma poliitikute pärast, ärevus ja kahetsus selle pärast, “miks ma midagi ei teinud, kui oleks veel teise tee saanud valida”. Korduvalt on see välja öeldud, et peategelanna kahetseb, et ta oli poliitiliselt liiga passiivne ja et „kuri saab võimutseda siis, kui head ei tegutse“.
Mulle meeldib ka see, et teos pani mind mõtlema ammusele ideele, et tahaksin elus ära proovida vaikuse retriiti. Selle, kui pead olema vabatahtlikult teatud perioodi ilma sõnadeta, ka ilma raamatuteta. Mis tunne see tegelikult oleks, kuhu oma mõttega jõuaks? 🙂