“Minu Panama”, Kadri Maripuu. Petrone Print 2026, 279+16 lk.
Raamatu kaane peal on nagu meie Nukitsamehe teisik teiselt poolt planeeti. Üks tore külalaps Panama “pilvemetsast”, nii kutsub autor Kadri Maripuu seda troopilist mäestikumetsa, kus ta mitu satsi elas.
Maailmas on palju asju topeltmustritena, vahel võid märgata midagi väga kodust hoopis kaugel kodust, olgu need siis hetked kohalike loomade-lindudega või taimede eest hoolitsedes või hoopis teiste inimestega kohtudes. Just see on “Minu Panama” võlu minu jaoks: ta jutustab justkui oma lugu, aga minu sees algavad peegeldused minu enda lugudest, mingid jaa, ahhaa, deja vu hetked. Jah, muidugi, ka mina olen ju kunagi tundnud seda, et kohtud kellegagi ja esimesest hetkest peale on tunne, nagu oleks koju jõudnud. Äratundmine, rahu ja soojus, kus isegi kõnelda pole vaja…
Kui ma lugesin “Minu Panamat” esimest korda, mõni kuu tagasi, veel käsikirjana, siis mind tegelikult veidi häiris see, kuidas on raamatus kujutatud Luisi nimelist tegelast. Sest kuigi oli justkui mingi äratundmispeegeldus mu oma minevikust, ei saanud ma oma tavalise lainepikkusega kohe aru, mis imelik suhe see siin on. Tavaliselt tahame ju üheselt paika saada selliseid asju, silti külge panna. Alles hiljem järele mõeldes tuli mulle meelde päris mitu korda, kus ka mina oma elus olen kogenud sedasama. Võibolla on sellised äratundmiskohtumised alguse saanud eelmistest eludest, kes teab?
See raamat pole (otseselt) esoteeriline, ei pea kartma, kui juhuslikult kardate, aga midagi siin ridade vahel on, mis tekitab salapära ja suure plaani tunnetuse. Siin on palju aistinguid: värve, lõhnu. Isegi puutemeel toimib, sõrmeotsad hakkavad vahepeal vibreerima ettekujutustest. Siin on inimene pisike, suure looduse osana, keset möiraahve, koolibreid, sipelgaid… Kõigist fauna-tegelastest ehk olulisim on vana ustav koer Zorro. Aga üks lõbus leitmotiv on skorpion, kes pidevalt kusagil luurab, aga kunagi haiget ei tee ja kunagi ka ise surma ei saa.
Iseenesest on loo karkass nagu neid ennegi olnud. Alguses läbipõlemistunne ja otsus Tallinnast lahkuda, koos sõbrannaga, kinniste silmadega maakaardi eest sihtkohta valides… Aga minu jaoks jääb see lugu teistest lõbusatest reisiseiklustest eristuma. Iga mõne aja tagant on tavaliste maiste stseenide vahel lühkesed laused toonasest päevikust. Just parajalt lühikesed ja hõredalt doseeritud, nii and mõjuvad. Näiteks: “Mis jääb alles, kui kõik liigub edasi? Kus on see koht, kus kõik päriselt seisma jääb?”
Tsitaat raamatu lõpulõigust: “Enam ma ei otsi kohta, kuhu kuuluda. Minu kodu on minus endas” – jaa, ma olen sellega täiesti nõus.