“Pimeduse kiituseks”
“Pimeduse kiituseks”, Johan Eklöf, tlk Piret Lemetti. Eesti Raamat 2025, 240 lk.
Mina olen – ühest küljest laisa inimesena ja teisalt salapära armastajana – alati pimedusest lugu pidanud. Valgust luua on ju kulukas. Miks seda valgustatud maastikku nii väga armastatakse, imestan ma iga kord, kui oma maakodu ees pimeduses (koban ja) pea kulkasse ajan ja tähti vaatan…
Mäletan, kuidas ma esimest korda USA-d külastades – kunagi keset talve, ligi 25 aastat tagasi – sain šoki, mismoodi seal (New Yorgi eeslinnades) üldse polnud kusagil pimedust. Eestis polnud asi toona nii “valge”. Instinktiivselt tundsin, et see ei ole õige, et kõik toad, teed ja majaümbrused on ööpäevaringselt mingil moel valgustatud. Oskasin toona ära põhjendada oma vastumeelsuse tausta, et see on ju mõttetu ressursside raiskamime. Oskasin märgata ka seda, et tähistaevast niimoodi ei näe ja see on väga kurb.
„Pimeduse kiituseks“ toob välja uusi nüansse selle kohta, kui vale on pimeduse minema valgustamine. Pimeduse puudumine on meid ümbritsevale loodusele ülimalt raske, ajades paljudel liikidel segi rütmid ja navigatsioonid ning jõuab doominoefektina ka inimesteni tagasi. Näiteks putukate biomass on tohutult alanenud, samuti putukaliikide arv. Võiks ju mõelda, et hurraa, saimegi putukatest lahti, aga kui pole putukaid, ei saa linnud toitu ega ole taimedele tolmeldajaid. Me oleme maakera kuuenda massilise väljasuremise suunas, statistiliselt polevat mingit muud vaidlust kui et kaua see aega võtab. Pole ka küsimust, et milline liik väljasuremise põhjustas…
Raamatu rootsikeelne originaal on kirjutatud 2020. Siin lehekülgedel on isegi 21. sajandi algusaastatele viidatud kui „toona“, sest valgusreostuse mõju uuringud on nii värsked, sõna otseses mõttes viimastest aastatest.
Enamus raamatust puudutab elusolendeid meie ümber. Mitmed lood on häirivad. Kuidas kilpkonnabeebid rannas munadest välja ronivad ja siis mere asemel asuvad teele linnavalguse poole. Kuidas linnuparved massiliselt tee peal ära eksivad ja linna satuvad. Kuidas nahkhiired hukkuvad, sest keegi on otsustanud, et kirikuid võiks ka öösiti valgustada, aga nahkhiired on põlvkondi elanud kirikute pööningutel. (Hea, et meil on Piusa koopad, mida keegi ei valgusta!)
Lindude-loomade kõrval on siin vaadeldud ka inimesi. Mida teeb valgusreostus meile? Me oleme bioloogiliselt loodud olema need, kes ärkavad valgusega ja lähevad magama hämaras. Pimedusega seotud rütmid on meie sõbrad ja toetajad, aga meie kultuur soosib pimeduse eiramis. Siin raamatus on värsked uuringuandmed selle kohta, kuidas teatud haigused (vähitüübid) löövad rohkem välja öövahetusega töötajail ja muidu öise eluviisiga inimestel. Päris valus lugemine, sest nagu öeldud, ka mina armastan pimedust, hämarust, ööd… aga kõige õigem armastus on lasta sel pimedusel olla ja ise silmad kinni panna, magada.
Igatahes väga mõtlemapanev raamat. Enda elu muuta on (enamvähem) lihtne, aga mis teha selle hullusega, et kõike peab valgustama, siis on kultuurne ja tsiviliseeritud, mis sest, et see on iseenda oksa saagimine.
Ja veel üks omamoodi vaatenurk, kui mõni noor inimene otsib endale teadusharu, millele spetsialiseeruda, siis soovitan: valgusreostuse tagajärjed on üks homseid uurimisvaldkondi.