„Urmas Kibuspuu. 31 aastat“, Rait Avestik. Tänapäev 2009, 336 lk.
Juhuslikult jäi see raamat näppu ja väga meeldis. 31 eluaastat: 4 lavaka-aastat, 9 teatriaastat, ohtralt head teatrit.
Asi on lahendatud ühest küljest lihtsalt ja teisalt tõhusalt: eelkõige vahendab autor teiste inimeste otsest kõnet, meenutusi, arvustusi. Aga mitte siiski kõikjal. Näiteks avapeatükk on SURM ja see on südamega läbi kirjutatud. Kindlasti sai Kibuspuu ka oma surma tõttu legendiks.
Aga elavaks legendiks oleks ta saanud ka siis, kui elaks siiani. Ta oli tõesti imeline inimene. Mitmekülgselt andekas, nii oleks võinud ta saada ka edukaks kunstnikuks, raamatus on tema tehtud graafikat, mida lastud ka ühel kunstikriitikul analüüsida. Pildipool on üldse hea: suured mustvalged fotod Kibuspuust hakkavad elama, kaasa mängima sisule.
Ja see pole ainult tema lugu. (Muidugi, võite ära arvata: pea igal leheküljel tuleb sisse Jüri Krjukov, küll öeldakse, et „nagu Krjukov“, küll „vastupidiselt Krjukovile…“ Aga naistest on juttu vähe, kuigi saanuks ka seda liini pikemalt arendada. Kibuspuu jõudis oma noore elu jooksul saada ühe naisega lapse, teisega olla abielus ja kolmandas leida eluarmastuse). See on sissevaade lavakunstikataadri kuulsasse 7. lendu, nende jõujoontesse, õpetajatesse, lavastustesse. Sealtkaudu tekib minus huvi midagi juurde/üle lugeda, näiteks Tuglase „Popi ja Huhuud“. Ja Vilde „Tabamata imet“. Nii põnevalt on Kibuspuu rollitõlgendustest siin kirjutatud, tsiteerides omaaegseid arvustusi, aga pannes ka kursusekaaslasi meenutama (näiteks Lembit Peterson, Merle Karusoo, Maria Klenskaja, Ago-Endrik Kerge jt).
Mulle meeldis lapsena lugeda vanu ajakirju „Ekraan“ ja „Kino“, teadsin, et ma ei näe neid kõne all olevaid filme arvatavasti mitte kunagi, aga kujutasin neid sisukokkuvõtete ja fotode põhjal ette. Teater on ajas kaduv kunst ja maha jäävadki ju vaid jäljed: fotod, jutud. Vahel juhtub, et satun materjali otsa, mis paneb mind oma peas lavastama teatritükke, mida ma – mitte arvatavasti, vaid kohe päris kindlasti – mitte kunagi ise näha ei saa. Nii, ja Kibuspuu raamatu põhiosa just sellistest lavastustest kõnelebki. Oma silmaga olen ma teda näinud laval ühe korra, „Pilvede värvide“ külalislavatuses Ugalas aastal 1984. Olin siis veel päris laps, aga praegu mälu ja raamatuinfot kokku pannes: jah, tundub nii.
Kui raamatukaane kinni panen, on tunne, et üks konkreetne kultuurikiht enda sees on kuidagi väekamaks saanud. Just sellised elulooraamatud mulle meeldivad.