„Pea suu!“
Lasteraamatute väljakutse 2026 nr 17: raamat, mille on kirjutanud väliseestlane.
„Pea suu!“, Helga Nõu. Välis-Eesti & EMP 1983, 183 lk.
„See rikub mu elu ära!“ Suur nina nimelt, nagu hiigelkartul. Ja liiga pikk kasv, nagu lipuvarras. See on Tiina, raamatu üks peategelasi, Rootsis elav 14aastane eestlanna. Olin temaga juba mitu korda kohtunud tänu etluskonkursidele, mille žüriisse olin sattunud. Nimelt on selle raamatu algusleheküljed väga mõnus materjal ette lugemiseks!
Ja võibolla isegi nende etluskonkursside mõjul, aga igatahes juhtus nii, et ma asusin seda raamatut just nimelt kuulama, mitte lugema. Olen iseend jälgimas, olen märganud, et mõnda raamatut on ülimalt mõnus kuulata, aga mõnega tekib segadus ja hajevil olek.
Ja „Pea suu!“ on minu aju jaoks seda viimast. Kuulata polnud seda hea, nii et loobusin ja läksin paberile üle. Sain ka aru, miks. Asi on hüplevates vaatepunktides. Iga peatükk on räägitud uue inimese poolt (need inimesed küll korduvad mõne aja tagant, kõik on sama kooliklassi esindajad) ja osa peatükke on mina-vormis, osa kolmandas isikus. Tundub, et ajule ei istu sellised vormimängud kuulamise formaadis.
Lugu ise on… täitsa põnev. Alguses läheb natuke hoovõtuks aega ja siis saab selgeks, mis on peamine intriig: ühte 8. klassi poissi kiusatakse ja ähvardatakse. Leitakse nuga, millega poisi jakk ja temast tehtud maal on tseremoniaalselt katki lõigatud. Olen küll täiesti kindel, et Rootsi politseil leidub 1980ndatel sõrmejälgede võtmise metoodika, aga seda teemat millegipärast üldse päevakorrale ei tule. Nii et loo kriminaalne pool on natuke naiivsevõitu. Peasüüdlase mõtlen ma ka juba enne raamatu lõppu välja. Ja see ajab natuke naerma, kui asja eest teist takka üks isa satub järsku autoavariisse, aga sinnapaika see jääbki. Samas, olgem ausad, ma olen sihtrühmast ka palju vanem! Netist loen, et teismelistele raamat meeldib. Minul puudub seekord nostalgiamoos retseptsiooni ümber, olen juba ammu aru saanud, et lapsena loetud raamatud saavad mult kohe boonuspunkte… Ja tegelikult on see tore raamat.
Siin joonistuvad välja pagulaste pered, “meie” ja “nemad”. Joonistuvad õpetajate tüübid ja see, et kooli sobivad tugevad. On teismeliste kõige olulisim teema: sõprus. ja esimesed armumised. On teistest teistmoodi olemise traagika ja sellega leppimine.
Võiks öelda, et soorollid on siin loos rootsipäraselt vastupidised. Kõige mehisem kuju ongi seesama Tiina. Ja poisid on sentimentaalsemad, romantilisemad. Poisse-tüdrukuid on tegelastena enamvähem ühepalju, nii et ei oskagi öelda, on see poiste või tüdrukute lugu. Tundub vaat et uskumatu, aga see on tõesti piiripealne ehk siis mõlemale soole võrdselt sobilik. Mõnevõrra retro, aga mitte ka väga. 8. klassi lapsed teevad kodust ära läinud lapsevanemate villas klassipeo ohtra õllega ja mitte mingit jama sellest ei tule. See koht paneb mind mõtlema, et jah, tegevus toimub 1980ndate alguse Rootsis, mitte Eesti NSV-s. Ja võiks samahästi toimuda tänapäeva Eestis.