„Õhupall“
LV2026 nr 15: võiks tulla kordustrükk.
„Õhupall“, Aino Pervik. Eesti Raamat 1969, 173 lk.
See tagasihoidliku, aga stiilse kaanega raamat tekitab minus tugeva nostalgiareaktsiooni, kui seda vahel kusagil näen: see on SEE raamat. Kunagi teismeeas tähendas see nii palju. Mitte ainult mulle. See oli parim noorsooromaan (eriti neidudele) 1960ndate lõpus, 1970ndail ja 1980ndail, alles 1990ndatel vajus ta tasapidi ära ja asemele tuli muud, moodsamat. Ta konkureeris neil kümnendeil Heljo Männi „Miks sa vaikid?“ looga. Aga minu meelest on „Õhupall“ tugevam.
Olen ikka vahel mõelnud, miks pole sellest raamatust tehtud kordustrükki. On see siis kuidagi nõukalikum kui „Kadri. Kasuema“? Või muudmoodi kehvem? Kas noored peaks seda liiga retroks, kui neile see ette pandaks? Ma ei usu.
Samuti nn retroajast pärineb väliseestlase Helga Nõu „Pea suu“, mida on küll tänapäeva Eestis uuesti trükitud ja koolikohustuslikuks tehtud. Võrdleksin neid, Rootsis ilmunud “Pea suud” ja Perviku „Õhupalli“. Kahe raamatu peategelastel on vanusevahe, aga tundub, et Rootsi põhikooliõpilased elasid umbes sama elu, mis nõukogudeaegsed keskkoolilõpetajad. „Pea suu“ raamatus toimub alkoholiga klassipidu ja mingit skandaali sellele ei järgne.
Aga mis on „Õhupalli“ keskne intriig?… Kuidas võtta. On see asi ise või on see suure kella külge sattumise dünaamika? Tegevus algab keskkooli lõpuklassi eel, augustikuus, toimub rattamatk ilma õpetajateta ning “leiab aset” selline pattude ahel nagu restorani minek, veini joomine ja välismaalastega tutvumine. Peategelanna Nele jalutab välismaalasega hotelli! Niisama juttu ajama, pilte vaatama. Kes teda hiljem usub! Ja kuigi restorani mineku idee tuli ühe noormehe suust ja veini tellimise pakkus välja teine noormees, jäi kuulujuttudes hiljem ikka Nele kõiges süüdi. (Väga hea – selles osas, et on, mida arutada, kui näiteks koolikirjandi teemasid arendada. Läheneda saaks nii feministlikust perspektiivist kui näiteks „X-faktorist“ rääkides: miks on nii, et kedagi süüdistatakse rohkem kui teisi?)
Kuigi olukord on ehk natuke naiivne, siis… ainult natuke. Ajastu oligi selline. (Minu meelest kõige naiivsem koht romaanis on hoopis see, kuidas Nele läheb Tallinnas hulkuma, kõnnib Piritale ja leiab tühja restorani tagumisest saalist kedagi… see tundus imelik kokkusattumus.)
Kui välja arvata üsna lamedad täiskasvanud, siis teismelised tegelased joonistuvad huvitavalt välja, mitte keegi pole otseselt must või valge. On innukas Jüri, on naistelemmik Ivar, on nutune heatüdruk Tuuli ja veel palju teisi. Peategelases Neles on alguses midagi tajutavalt pahelist ja salalikku, aga kuidagi tasapisi areneb ta aina lihtsamaks ja ausamaks. Eks ole see ju tõesti nii, et nõmedas olukorrras (patuoinana, kõiges süüdistatuna) võib inimene kas kibestuda või kirgastuda… võib ka lihtsalt täiskasvanuks saada.
Nele igatahes muutub romaani vältel – ja ka praegu lugedes ei oska ma öelda, kuidas Pervik seda trikki teinud on. Väga peenelt ja õrnalt toimub see muutumine, igatahes olen ma lugejana lehekülgede möödudes aina enam Nele poolt. Ja samas saan aru, et kõik see polegi nii tähtis. On nagu on. Täiskasvanuks saadakse nagunii. Isegi kui on oht, et visatakse koolist välja. Või ei lubata viimasel hetkel osaleda telesaates. Elu läheb edasi. Tuleb kevad, õhus on peaaegu-armumine, aga seegi pole kõige tähtsam. Miski muu, see sõnastamatu uue-hingus, on veel tähtsam.
Raamatu lõpp on omamoodi. Nele vajutab käed taskusse ja kõnnib, Mart tema järel koolikottidega. Pikk palituga mees vaatab pikalt neile järele. Õhus on kevad. Ja siis tuleb topeltlõpp, justkui väljahingamine, enne, kui kaane päris kinni saab panna: maidemonstratsiooni kirjeldus, mida ma mitte kunagi korralikult lugeda ei viitsi(nud), aga mis sellegipoolest tore on, kuidagi ajastu märgina.
Üks huvitav asi veel. Oh seda sootunnusteta eesti keelt… Meie kooli õppealajuhataja oli mees. Ja muidugi lugesin ma kunagi „Õhupalli“, kujutades ette meesõppealajuhatajat, kuni peaaegu lõpus on järsku ühes kõrvallauses öeldud, et ta on naine. Ma usun, et ma ei mõtle seda praegu välja, aga kindel ei saa olla, sest liigun mälupüüdmise hämaral alal. Igatahes kindel on, et seekord juhtus just nii, mehest mu peas sai naine ja mulle tuli deja vu tunne: et see soomundumine mu peas on ju kunagi juba juhtunud…