„Õnnelik prints“
LV2026 nr 24: Europeia sarjast midagi.
„Õnnelik prints“, Oscar Wilde, tlk Krista Kaer. Perioodika 1990, 142 lk.
Siin on olemas kõik muinasjutumaailma elemendid. On kuningad-kuningannad, on kõnelevad loomad-linnud, on hiiglased, on nõiad, on imed…
AGA. Kõik need muinasjutud on õnnetu lõpuga. Isegi see üksainus, kus põhiloo lõpp on õnnelik, saab topeltlõpu: ärge te lootke siin midagi, hea kuningas sureb kolme aasta pärast ja asemele tuleb kuri!
Neis lugudes on justkui kaks poolt. Üks on ääretu, siiras romantik. On armastus imeliste sümbolite abiga, näiteks lind laulab, rind vastu roosiokast, nii et okas sirutub ta südamesse laulmise ajal ja veri muudab roosiõie punaseks…
Ja teisalt on äärmuslik künism. Ülbus, enesekesksus, edevus. Seesama roosiõis, mille tõttu lind ohverdab oma elu, visatakse inimeste poolt lihtsalt teetolmu, sest häh, kalliskivid on väärt rohkem kui lilled.
Kõige õudsem on minu jaoks muinasjutt möldrist, nii heategelase heatahtlikkus kui pahategelase sõnaosav ülbus ajavad lõpuks täitsa vihale. Ja Wilde oskab seda vinti keerata! Põhimõtteliselt on tegu eestlastelegi tuntud „Suure Peetri ja Väikese Peetri“ muinasjutuga, aga see on nii hästi kirja pandud.
Nii selles loos kui ma mitmes loos tunneb ära Wilde’i aforisme.
„Vaidlused on äärmiselt labased. Heas seltskonnas on kõik ühte meelt.“
„Mul on kujutlusvõime – ma ei võta asju kunagi nii, nagu need tegelikult on.“
Need on kaks pärlikest siit muinasjuttudest.
Wilde’i elu on ise ka nagu üks õnnetu lõpuga sümboolne muinasjutt, ja tundub, et ta lausa meelega elas selle elu niisuguseks, mitte ei sattunud hammasrataste vahele. Kui saaksin mõttemängus valida ühe klassiku, siis just temaga tahaksin kohtuda (või kärbsena lennata seal ruumis, kus ta viibib ja ilmselt kellegagi vestleb, sest rääkimine olla olnud ta lemmiktegevus…)
Väljaande sissejuhatuseks on Lauri Leesi tõlgitud prantsuse kirjaniku Andre Gide esseekatkend. Seal tsiteerib ta Wilde’i: „Mulle ei meeldi teie huuled: teil on nad sirged nagu inimesel, kes pole eales luisanud.“
Ja väljaande väljajuhatuseks-järelsõnaks on muinasjuttude tõlkija Krista Kaer kirjutanud huvitava eluloolise ülevaate, kus tsiteerib kõige lõpus Jorge Luis Borgest: „Wilde’il oli peaaegu alati õigus…“