„Vana mees tahab koju“
#lapitekk2026 jaanuar: juubilar-kirjanik
„Vana mees tahab koju“, Raimond Kaugver. Eesti Raamat 1985, 271 lk.
Ma arvan (ja loodan), et see raamat on hoidnud ära nii mõnegi liigkiire kinnisvaramüügi!
Lugu räägib noorte ja vanade konfliktist. Nagu Tammsaare räägib oma romaanides 19. sajandi noortest ja vanadest. Noored tahavad elada oma elu, ja selleks on 20. sajandi ENSVs vaja oma väikelinnamaja müüa, et Tallinnasse kooperatiivkorter osta. Noortel on noorte õigus. Teoreetiliselt annan ma noortele täitsa palju õigust, aga… siin raamatus jäävad noored kindlasti häbisse, teisisõnu: üsna mustvalgelt on siin see noorte-vanade teema välja kukkunud.
Teise suure teemana jookseb sisse… armastus. Kas armastuse nimel võib enesetappu teeselda? Mulle meeldib, et see teema pole liiga mustvalge. Ja järjekordselt märkan ka seda, et Kaugveri muidu-ideaalne peategelane puistab igapäevaelus ohtralt pisivalesid, ka oma armastatud naisele.
Peateemade taustal on siin romaanis mõnusat mahlakat olustikku ja minule see liiga depressiivselt küll ei mõju. Esiteks: haigla. Veresoonte kirurgia, post-opp, meestepalat, kus „nalja saab palju, käsi ja jalgu lendab iga päev“, kui tsiteerida Ajakirjaniku, musta huumorit viljelevat kõrvaltegelast. Haiglaolustik ei olegi mu meelest eriti vananenud: ka praegu on haiglapalati mikromaailm enamvähem samasugune kui 1980ndail, välja arvatud see, et nii pikalt ei jäeta kedagi sisse. „Kümme päeva vähemasti veel“ või „see mees on juba neli kuud sees olnud“, vaat nii mõõdeti toona haigla-aega.
Kõige mahlasem nostalgiapala oli minu jaoks aga see, kuidas peategelane Albert läheb haiglast välja pääsedes vaatama seda maja, mille ta palatikaaslase Artur Simmo tütar on otsustanud maha müüa. Ilmumise ajal 1980ndatel oli see lihtsalt üle korraliku maja kirjeldus, aga nüüdseks on sellel kirjeldusel ajas aina kasvav etnograafiline väärtus. Seinas on pestav soome tapeet. Saunas uhkeldab korralik elektrikeris. Magamistoas korralik standardkomplekt. Elutoa sektsioon on täis raamatud… miliseid raamatuid? Albbert tunnistab endale, et ta paneb alati inimesi paika selle järgi, kuidas on nende kodused sektsioonkapid-raamaturiiulid korraldatud. Mind tabas lugedes täielik nostalgiapuhang! Oh, kadunud aeg. Enam ei ole neid sektsioonikappe ega ole enamiku eestlaste kodudes enam selliseid seinu katvaid raamatukogusid…
Muidugi on loo lõpplahendus kurb, aga see ei väära fakti: minu jaoks on see eelkõige nostalgiaemotsiooniga muhelugemine.
Romaani ainetel tehtud samanimelist mängufilmi pole ma aga siiani näinud, ehk peaks sellegi ette võtma.