„Meie pole süüdi“
LV2026 nr 33: juubilar-kirjanik.
„Meie pole süüdi“, Raimond Kaugver. Eesti Raamat 1984, 240 lk.
Masendav ja eluline küsimus: kust tuleb karistamatuse tunne?
Mäletan ähmaselt ka filmi (miks just „Õnnelind flamingo“ sellele filmile nimeks pandi, seda ma küll ei mäleta). Filmiversioonis toimus vanamehe tiiki lükkamine, nii et ta uppus; raamatuversioonis toimus aga vanamehe ja -naise peksmine, nii et üks suri ja teine sandistus. Minu meelest on raamatuversioon palju võikam ja selles mõttes palju parem. Ei tea, miks sellest versioonist loobuti. Mitte et ma peksmise stseeni filmi oleks tahtnud, seda oleks võinud lihtsalt markeerida. Kahjuks on see teema – noored teisi peksmas – ju ka tänapäeval uudistes. Ikka ju märkan, kuigi pööran silmad ära, ei taha sisse minna. Mina pole ju süüdi, kui Kaugverit parafraseerida. Ja au talle, et ta sellistele teemadele (noorte halvale teele minekule) lausa mitu romaani on pühendanud.
Raamatu ilmumisest on möödas 40 aastat, ja olgu öeldud, et väga muutusterikast aastat. Siin on üldinimlikud teemad, mis pole mitte kusagilt otsast vananenud. Mõisa tagant varastamine ja omasuguste hulgast kõrgemale ronimine ehk tõusiklikkus, see on meil veres, ei see vanane! Ning kuigi sovetiajastu detaile on palju, ei saa siiski öelda, et raamat räägiks vaid „homo soveticuse“ maailmast. Igal ajal on olemas need, kes oskavad elada! (Näiteks tänapäeval käib OÜ-tamine, ja samamoodi kui raamatus käib maalt Tallinnasse kolimine ja laste eliitkoolidesse pressimine.)
Aga muidugi on huvitav vaadata, mismoodi neid teemasid lahates avaneb nõukogude aeg. Ehe värk, mitte järgi tehtud ja aimatud; ajalooline romaan sündimas tänu aja möödumisele. Just niimoodi öeldigi „seltsimees“ ametlikel puhkudel. Teietati. Suitsetati siseruumides. Mainiti täitevkomiteed ja komsomolikomiteed, kui oli vaja autoriteedile viidata. Konkureeriti autoostulubade- ja korterijärjekordades…
Vastus põhilisele küsimusele („Kes on süüdi?“) on üsna lihtsalt teksti seest leitav. Lausa näpuga näidatud. Pealtnäha ideaalne (tõusik)perekond ehk ema ja isa on peasüüdlased. Kaugveri ajal ei olnud veel moes selline sõna nagu „empaatia“, aga just sellest jääb kasvuskeskkonnas vajaka. Pisikesed stseenid, kus öeldakse poisile, et „pole sinu asi“… antakse asju, aga mitte ärakuulamist ja tähelepannu, ja leitud kassipoega ta koju jätta ei või… Petta ja valetada võib, aga vahele jääda ei või, oma viga tunnistada ei või. Kohati mõtlen, kas on tõesti olemas ni äärmuslikult nõmedaid inimesi nagu need lugupeetud lapsevanemad, aga siis muutuvad nad taas korraks sümpaatseks ja mõistetavateks. Korraks.
Mulle meenub üks ameeriklaste raamat ja film, „Me peame rääkima Kevinist“, see on enamvähem samasuguse struktuuri ja ülesandega lugu. Aga Kevini-loos on vaid üks poiss (koolis massitulistamise korraldanu). „Meie pole süüdi“ poisse on neli ja üks romaani kiht on lähedaste sebimine- intrigeerimine pärast juhtunut: kas on võimalik kedagi ära päästa kellegi teise arvelt, kas saab tunnistustega mängida ja liite moodustada. See on painav ja kohutav, kui avastan end mõtlemast: mis tunne on olla sellise tapja ema või isa? Viimati mõtlesin seda, kui Eesti meedias kajastati ohtralt seda oma imiku tapnud vaimses segaduses noort naist. Kogu nende pere peab elama kuidagi edasi, just nii, nagu „Meie pole süüdi“ lugu peab mingil moel ikkagi jätkuma ka pärast kohtuprotsessi. Arvan, et selle loo lugemine võiks tekitada empaatiat mis iganes kohtualuste lähedaste suhtes.
Ajaliselt on romaani tegevus oskuslikult kokku pandult mitmekihiline, hästi jälgitav. Jookseb kohtuprotsessi päeva hommik, jooksevad meenutused vanadest aegadest, noore poisi kasvulugu, ja samas meenutused täiesti värsketest aegadest, pärast “seda” ja enne kohtuprotsessi-päeva. Lõpp jääb lahtiseks, ja ongi õige, kohtuprotsessi pole vaja lugejale näidata.
Ma ei saa siiski sellele loole päris maksimumpunkte anda, sest juhtus nii, et Kaugveri-voo vahele lugesin Oscar Wilde’i ja mõtlesin: „Oo, millised vapustavad sõnapärlid otsekõnena inimeste suus, just piiripealselt usutavad ja samas nii erilised. Lihtsad ja geniaalsed…“ Kaugver on küll täiesti eluline, aga siiski ehk liiga eluline… see üks kraad tegelaste tsitaatide geniaalsusest jääb puudu, siit ei saa noppida eriti palju selliseid lauseid, mis oma elu elama hakkaksid…
Aga vähemasti üks tsitaat on siin küll, mis oma elu elama hakkas, küllap ka tänu filmile: “Algul väikesed tantsud, siis väikesed napsid, siis… teadagi mis.”