Lasteraamatute väljakutse 2026 nr 7: pealkirjas on mainitud mõni aastaaeg.
„Pikk talv“, Laura Ingalls Wilder, tlk Anu Kõiv. Eesti Raamat 2022, 336 lk.
Olin muidugi kuulnud „Väike maja preerias“ raamatusarjast, Ameerikas on sellel väga suur kultuuriajalooline tähtsus, mille võimendas üleilmseks telesari.
Aga telesarja pole ma näinud ja seesinane talvelugu oli sarja esimene raamat, mille ise ette võtsin. Sattus olema vastikult külm tuisuilm, istusin oma soojas toas, toiduvalik sealsamas, ja sattusin… pikka vastikusse ja näljasesse talve aastal 1880, kusagile poolasustamata Ameerika kolkasse, Lõuna-Dakotasse, aega, kui seda alles „asustati“, st põlisameeriklastelt ära võeti. Avastasin üsna kiirelt, et ma ei märka seda, kuidas on raamat kirjutanud, sest ma olen hakanud loo arengule nii kaasa elama, olen hakanud uskuma seda elu, mida kirjeldatakse. Järelikult on hästi kirjutatud! Ja mitte vähem tähtis: tegu ongi ju tõesti südninud looga. Ürgne intriig (inimene versus ilm) haaras kaasa, aga tekkisid ka mõned nn metamõtted.
Mõtlesin sellele, kuidas (valged) inimesed sõltuvad tsivilisatsioonist. Et kohutavas talves ellu jääda, peab kaugelt kohale jõudma rong toiduga. Asunikulinnakeses (või pigem külakeses) endas leidus vähe süüa. Oli küll mõningane nisutagavara, aga see oli järgmisel kevadel maha külvamiseks.
Mõtlesin ka sellele, kuidas radarilt jäi täiesti välja indiaanlaste kogukond. Peategelase perekonna mamma, muide, mainis, et temale indiaanlased ei meeldi, vaat selline „poliitkorrektsus“, ajalooliselt kindlasti adekvaatne. Aga just vana indiaani mees oli see, kes kogukonda hoiatas ees ootavast kohutavast talvest. (Aga ka peategelaste pere papa oli ise silmanud märke loodusest, näiteks kukkurrottide pesa paksusest.)
Mõtlesin ka: huvitav, kas see vana indiaanlase antud hoiatus ilmatsüklite kohta vastab tõele. Kas on tõesti nii, et iga 21 aasta tagant saabub hull talv, mis kestab 7 kuud? Igatahes 1880/1881 talv oli tõeliselt, ajalooliselt kohutav, selle talve kohta on oma Vikipeedia sissekanne (inglisekeelne) ja filme-raamatuid ka muid peale käesoleva. Esimene lumetorm saabus USA Kesk-Läänes toona oktoobris ja viimane läks aprillis.
Mõtlesin: raamatu peategelane on täpselt sama vana kui minu tütar, 14. Ja see on kui mitte 100, siis 90% autobiograafiline, tõestisündinud lugu. Milline vastutus oli selles vanuses lastel vanasti. Millised vintsutused. Magada ruumis, kus pang veega jäätub, olla pidevad uimavines, sest nälg on silmanägemist ja mõttevõimet viimas… Ma arvan, et see on päris kainestav lugemine tänapäeva lapsele.
Ka oma stiililt sobib raamat tänapäeva, kuigi on kirjutatud umbes 100 aastat tagasi. Tekst on õhuline ja põnevusega laetud. Ja meeldiv tõdeda, et tegelikult pole raamatus mitte ühtegi negatiivset tegelast. Mamma ja papa on peaaegu et liiga armsad ja ideaalsed, aga just enne, kui nad jõuaks oma usutavust kaotada, tuleb ka mõni väike veake, mis muudab nad inimesteks. Kogu “Pika talve” kõige negatiivsem kuju on poepidaja, kes tahab nisumüügi pealt suurt vaheltkasu teenida, aga ka tema kasvab kohe ümber, kui linnarahvas talle sõnad peale loeb!
Arvatavasti loen edaspidi läbi ka lood enne ja pärast „Pikka talve“, kokku on neid kaheksa raamatut ja need on sisuliselt Ameerika Ühendriikide ajalugu.
PS. Fotol meie kass, ja seepeale meenus veel üks killuke raamatust. Seal on põgusalt juttu ka sellest, kuidas uusasunikud esimesi kasse endaga kaasa tõid.
