“Siiski veel Alice”
LV2026 nr 51: autor on teadlane
“Siiski veel Alice”, Lisa Genova, tlk Marge Paal. Kirjastus Kunst 2016, 294 lk.
Mul ei ole oma teada geneetilist eelsoodumist mälukaotuseks, aga miskipärast on see teema mind alati hirmutanud ja lummanud. Kunagi noore ajakirjanikuna käisin tegemas reportaaži dementsete vanainimeste “lasteaiast”, st päevakodust, olen uurinud Iris Murdochi elu lõppu puudutavaid filme-raamatuid… Geniaalse aju ähmastumine on ju eriti valus.
Ja seda lugu, “Siiski veel Alice”, olen ma vaadanud filmina (Netflixis saadaval), kuulanud inglisekeelse audioraamatuna (autori enda sisseloetuna) ning nüüd ka lugenud eestikeelse raamatuna (minu meelest hea tõlge).
Kui teemat välja kannatada, siis on tegu väga lihtsa lugemisega. Ühe inimese mälu allakäik. Autor ei ole minategelase nahas, ta on “kõiketeadev kolmas isik”, kes vahepeal kirjeldab peategelase mõtteid, vahepeal aga lihtsalt elustseene. Mida raamatu lõpupoole, seda rohkem lähevad need mõtted ja stseenid kordusesse, sest hävitatud saab lähimälu.
Aga mis siis jääb? Jääb armastus. Oskus võtta sülle oma lapselaps ja talle pluti-pluti teha. See on instinkt, midda neuronite hävimine ei kahjusta.
Kuna Lisa Genova on ise neuroteadlane, siis võib seda raamatut usaldada. Arvatavasti mõjub see asjaosalistele kohati lausa õpikuna: mida tasub teha, kui su pereliikmel on diagnoositud Alzheimer? Näiteks: salvestada pisikesed videolõigud, meenutused teie ühisest minevikust, mida lühemad, seda paremad. Pikki narratiive ta peagi enam jälgida ei suuda.
Jälgisin lugedes ühte väga olulist liini: Alice’i plaanitud enesetappu. MIKS ta seda plaanis, oli arusaadav, nagu ka see, miks ta ei saanud seda kohe teha, kui oli diagnoosi saanud ja selle nn omaks võtnud. Ta soovis elada kvaliteetset elu niikaua kui võimalik, ja see elu oli raamatu alguses vägagi kvaliteetne, ta oli jõukas ja hinnatud ja andekas, Harvardi ülikooli professor. Aga kuidas jätta endale tulevikku sõnum, et nüüd on aeg lahkuda, sest mandumine on jõudnud kohta, kust edasi elada ei taha? Huvitav väljakutse. (Mulle tuletab see meelde ühte ülihead ulmenovelli, “Lilled Algernonile”, kus ühe aju sees ühe loo sees on nii geniaalsus kui kohtlane olek…). Aga üle lugedes märkasin veel nüansse: mis toimus Alice’i arsti peas? Seda stseeni võib tõlgendada nii, et arst sai aru, miks Alice endale neid kangeid unerohtusid palus… aga võib ka mitte. Ja mis siis juhtub selle enesetapuga? Rohkem ma ei ava, aga ütlen seda, et raamatus ja filmis on see stseen minu meelest mõnevõrra teistmoodi.
Eraldi teemaliin on see, mis juhtub haigestunud inimese lähedastega. Keegi kaugeneb, sest ei kannata valu ja koormust. Keegi tuleb hoopis lähemale, sest võimuvõitlus saab läbi…
Ja muidugi geeniteema! Tänapäeval on võimalik testida ja varakult teada saada, kas sa oled geenikandja (laieneb muidugi paljudele teistele haigustele). Keegi järeltulijatest teeb selle testi, keegi otsustab elada teadmatuses. Muide, jalutuskäigud või sörkimised värskes õhus peaks aitama neuroneid hoida, isegi siis, kui oled Alzheimeri geeni kandja.
Raamatu pealkirjast… Inglise keeles on see väga hea, „Still Alice“, sest visuaalselt tundub vihje olevat „Ikka veel elus“, still alive. Eesti keeles lihtsalt pole niisugust tõlkevõimalust, ja mul läheb kogu aeg segi, kas on „Ikka veel Alice“ või „Siiski veel Alice“. Mis küll mu neuronitega toimub, miks nad seda meeles ei pea…? Ruttu värskesse õhku jalutama!