“Nelikümmend küünalt”
LV2026 nr 11: pealkirjas on number.
“Nelikümmend küünalt”, Raimond Kaugver. Eesti Raamat 1966, 246 lk.
Mäletan, et kui ma 1980ndatel lõpus teismelisena töötasin raamatukogus, siis keegi ütles selle raamatu kohta, et on ime, kuidas niisugune asi sai ilmuda sügaval nõuka-ajal… Lugesingi toona raamatut selle imestuslause taustal, aga ilmselt lugesin liiga noorelt, ime jäi tabamata. Muud Kaugveri teosed tundusid mulle toona arusaadavamad, õhulisemad, rohkema dialoogiga, vähema kirjeldusega.
Nüüd oskan juba imestada ja hinnata küll. 1966 oli sula-aeg ja sai juhtuda see, et ilmus raamat, kus on otsesõnu juttu 1941. aasta 14. juuni küüditamisest, Soome Talvesõjast, Eesti Omakaitsest, Vorkuta vangilaagrist… Uskumatu tõesti. KUIDAS see läbi läks? Siin romaanis on ülioskuslikult segi aetud hea ja kuri, nii nagu see päriselt elus ongi, ei ole siin mingit üheselt mõistetavat head ega kurja, on vaid lood, mis juhtuvad, ja inimene nende lugude sees peab aina valikuid tegema. Võib öelda, et tsensuur sai üle mängitud ja tahaks laulda Nukitsamehe-nõiamoori moori: “aga võibolla pahad on hoopis head?”. Romaanist sai hitt, see tõlgiti kiirelt ka soome keelde ja avaldati ka väliseestlaste ringis. See oli esimene aus ilukirjandushääl „raudse eesriide“ tagusest nõukogude Eestist…
Peategelane on romaani alguses oma 40. sünnipäevapeo lõpus, üksi, vahib küünlaid ja mõtleb. Üks küünal, üks aasta. Lihtne ja geniaalne struktuur. Esimesed küünlad ehk eluaastad on veel sellised, kus puudub inimese eneseteadvus ja kuidas tasapisi tekib kohanemine: „Kõige hämmastavam on visadus, millega mulle sõnakuulmist õpetatakse“, see tundub märgiline lause. Aastate ja küünaldega läheb stseen selgemaks. Noormehe isa on see, kes järgib lipukirja „kel vägi, sel võimus“. Pugeja ja opportunist, aga (Kaugveri teene!) on ta ikkagi alati täiesti arusaadavalt inimlik tüüp, nagu ka teategelane ise. Kui aastal 1940 tuli valida, siis oli ju ka päriselt lisaks kommunistidele ja antikommunistidele küllaga neid, kes ei soovinud ega osanud valida, hakates lihtsalt kulgema…
Ja kuigi teoses on küllaga neid olukordi, kus Villem Alavain käitub ebaeetiliselt, on ta ikkagi sümpaatne tegelane. (Sellega arvatavasti ei olnud tsensorid arvestanud.) Mõistetav inimene, ja ehk anname talle rohkem andeks, sest ta on ikkagi kõige esimene Eesti NSV-s ilmunud tegelane, kes Vorkuta vangilaagrit ja sellele eenenud ajalookeerde romaanina esindas. Samas, ka üldinimlikult on kõik mõistetav. Tegelikult püüab ju igaüks omasid hoida, ellu jääda ja karjääri teha.
Raamatus on ka femme fatale, naabritüdruk Diana, kes on pealtnäha mõeldud halvaks tegelaseks, aga tegelikult mõjub ta mulle sümpaatselt, seisab, jalad maa peal, ja „armastab oma lollikesi“ ehk siis sarvedega abikaasat ja armukest. Nii et minu jaoks on selle romaani suurim väärtus (lisaks ajalootõele) see, et tegelased on täiesti põnevad, mitte sugugi üheplaanilised. Olen kuulnud, et Kaugveri kohta öeldakse, et temas oli Tammsaare suurteoste potentsiaali, aga kriitika ei tulnud järele ja alahindas teda, nii et tal oli lihtsam elu põletada ja betsellereid kirjutada.
Igatahes tekkis mul Kaugveri elulooraamatu osas huvi ja plaanin ka selle lugeda võtta. Eks tal natuke kerglane bestselleri-mehe maine ole, aga ilmelgelt oli ta ürgandekas ja ka ajastult „kinke“ ehk kogemusi küllaga saanud…