„Kolõma – kole maa“
LV2026 nr 49: immigrantide lugu.
„Kolõma – kole maa“, Venda Sõelsepp. EKSA 2021, 391 lk.
Kontekst, kuhu see Kolõma-lugu minul langeb? Ühest küljest esimesed raamatumälestused, juhtumisi just Venda Sõelsepa lasteraamatud. Teisalt see Venda nimi, mälestus teismeeast, kui meile räägiti 13. sajandi legende, mu lapsepõlvemail Karksis on ülikõrge Venda-mägi, kust eestlaste vanem Venda hobusega hulljulgelt alla sööstis. Ja siis mõni aasta hiljem ilmus Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“, mille ma hilisteismelise kirega läbi lugesin. Ja meelde jäi see, et kogu Gulagi võrgustiku kõige kohutavam kant oli Kolõma kullakaevanduse piirkond. Peaaegu kindel surmanuhtlus!
Nii et selline segane kontekst, üliarmsalt turvaline lastekirjanik, mees! (Venda on mees, muidugi) ja Kolõma, peaaegu et surmamõistetu. Ka lugemise käigus tunnetasin ikka seda sooja sõnaseadjat.
Raamat on väga eklektiline, erinevad lühilood on erinevas stiilis, sest need ei olegi kirjutatud ühe raamatu plaaniga. Kohati tuleb ette temaatilist korduvust. Siin on mälestuskillukesi, mis ilmunud Läänemaa kohalikes lehtedes või poliitvangide häälekandjas Memento, mõni neist killukestest on ka poliitiliselt-sotsiaalselt laetud ehk publitsistika maiku (tavaliselt ikka huumoriga koos), aga on ka pikemaid kirjandusliku ambitsiooniga mälestusi, mis ilmunud „Loomingus“. Ja on mõned ilukirjanduslikud lood, mis inspiratsiooni saanud Kolõmast. Lisaks on mitmeid avaldamata asju, mis raamatu koostaja Jüri Kaldmaa leidis kirjandusmuuseumile annetatud arhiivist, näiteks mõned laagrielu paranähtusi ehk seletamatuid lugusid kirjeldavad vinjetid.
Kui vene keelest tõlgiti Kolõma-teemaline raamat (Varlam Šalamovi „Kolõma jutud“), siis ma… sirvisin seda, tundsin mingit õudusevärinat, panin tagasi. Pole õige midagi öelda raamatu kohta, mis lugemata, aga mulle tundus sirvides, et see oli nii kohutavalt aus ja kalk ja… ilma huumorita. Aga Venda Sõelsepa lähenemises on nalja ja see võimaldab neid ausaid ja valusaid teadmistepille alla neelata. Mõnes kohas ütleb ta nagu muuseas, et „tuli hambad ristata“, siis saad aru, et aa, see oli nii valus. Ja ta pajatab lugusid. Tonaalsuselt tuleb kohati meelde itaallaste koonduslaagrifilm „La bella vita“. Olukord on kõik nii õudne, aga… lastekirjanik ei saa midagi parata, et takkajärgi seda meenutades ja dialoogi luues tuleb huumorit sisse. (Kolõmas viibides ta kirjutada ei saanud mujale kui mõned luuletused kempsuseinale.) Näiteks kirjeldab ta kohtumist tuttavaga kusagil „sektsioonis“, kus ta komberdas vaevaliselt koridoris, rõõm oli suur, aga riietus ei soosinud pikemat jutuajamist, sest „ka Villu ei olnud smokingit selga pannud“… Korraks tundub, et imelik nali, aga siis selgus, et see vaevu püsti püsiv poolalasti ja nartsudes mees kutsub teist eestlast jõululaupäeva puhul korraldatavale sala-vastuvõtule.
Üks mu lemmiklugusid on mitmekihiline novell(ilaadne tõestisündinud juhtum). Kõigepealt on laip, mis vaja lahata (Sõelsepast sai laagris velsker, eks ta tänu sellele ellu jäigi, aga velskriks sai ta tänu selgele mõistusele), ja ta tunneb ühe tunnuse tõttu ära, et on selle mehega ka mitu korda varem erinevates laagrites kokku puutunud, see on enesevigastaja-põgeneja… Loo lõpuks on nii kohutav ja samas kuidagi naljakas olemine.
Isegi see kusagil mujal arvustuses mainitud „inimliha keetmine“ pole tegelikult nii hull. Tuli lihtsalt laip kiirkorras üles sulatada, sest lahkamisega oli kiire. Ahjaa, teisal on ka viide, et üks minöör sai plahvatuses surma ja laiali paiskunud jalgadest sai värsket liha, mida keeta… Taas see tunne, et nii õudne, et ajab vaat et naerma.
Aga tegelikult on asi muidugi naljast kaugel. Mõningaid fakte on keeruline kokku klapitada. Õues on 60 kraadi alla nulli. Barakkides ehk siseruumides on nii külm, et hingeõhk aurab. Mõnel mehel pole riideid, sest kaltsud on läbi kulunud. Mehed on kõik nagu luukered. Autor mainib, et kord toodi kaal ja kaaluti kõik kroonukorras üle, tema näiteks oli 43 kilo. Kuidas on see võimalik, et sellistes oludes inimkeha elus püsib? Veel enam, isegi korraldatakse salaja oma „ülikooli“, tehakse loenguid, üks jutustab ja teised kuulavad… Sinna saadetud eestlastest jäi ellu umbes 10%. Ja see oli juba Kolõma parem aeg, 1940ndate teine pool ja 1950ndate algus, kõige kohutavam olla olnud 1930ndatel.
Otsisin Kolõma ka kaardil üles. Üllatusin, et sealne suurim, Magadani linn on samal laiuskraadil kui Tallinn – oleksin arvanud, et rohkem põhja pool. Aga maastik on seal kole, kõle ja kliima samuti.
Raamatu lõpus on ülevaade teistest Kolõma-teemalistest eestikeelsetestt mälestustest. Üks lause lõppu veel Venda Sõelsepa sulest: „Kui on inimene, siis ei saa ometi võimalik olla, et et leita alust tema puuripanemiseks…“