“Kas ema südant tunned sa?“
LV2026 nr 38: Pealkiri algab küsisõnaga.
“Kas ema südant tunned sa?“, Raimond Kaugver. Eesti Raamat 1988, 255 lk.
Huviga uurisin pisikirja raamatu viimasel leheküljel. Trükiarv 115 tuhat eksemplari. Kui selline raamat ilmuks tänases Eestis, teeks julge kirjastaja tiraažiks ehk heal juhul 1000 ja siis hoiaks ka hinge kinni, kas ikka leidub menuautorile nii palju huvilisi… Aga toona oli 115 korda rohkem neid, kellele loota võis. Kusagilt jooksis kord läbi fakt, et Kaugveri raamatute üldtiraaž on korralikult üle miljoni, seega tema raamatuid on siin planeedil rohkem kui eestlasi.
1988. aastal olin ma teismeline ja käisin emale appi tööle maaraamatukokku, mäletan, et sellel raamatul oli ilmumise aastal pidev järjekord ja Kaugveri teosed üldse liikusid aktiivselt, olid lugejaile vajalikud. Ka mina lugesin neid, aga vahepeal on möödunud mu elus aastakümned ilma Kaugverita!
Imelik, et ma jälle ei mäletanud süžeed, see kipub olema tavaline asi, kui ikka “pool elu” tagasi esmakordselt loetud. Kusagil pealiskaudses mälus oli teadmine, et see raamat käib kokku tema „Meie pole süüdi“ looga ja käsitleb seda, miks noored halvale teele lähevad. Lugu ennast ei mäletanud, aga märkasin, et süžeepöörete puhul (neid ma täpsemalt ei reeda) tabas mind aimdus juhtuvast… hetk enne, kui see juhtus.
Peategelane on ligi 40aastane meesõpetaja, kelle abikaasa sureb ootamatult ja ta läheb tööle uude kooli, kusagile anonüümsesse Eesti linna, mis pole ei Tartu ega Tallinn ega Pärnu, parajalt suur ja parajalt väike linnake. Ees on parasjagu melodraamat, aga enamvähem usutavad kokkusattumused, igatahes kohtab ta seal kedagi oma minevikust. Loo toimumise keskkond on huvitav, sest kooliõpetajate elu köögipool huvitab väga laia inimkihti, alates teismelistest kuni… enamvähem kõigini, sest koolis oleme käinud kunagi kõik, ja väga paljud on olnud ka lapsevanemate rollis.
Kui koht on anonüümne, siis tegevuse ajastus on täpselt antud, vähemalt korra oli vihje 1985. aastale. (Kirjutatud on teos 1986-1987.) Viidatud on sellele, mismoodi ajad muutuvad. Üks skandaal on seotud pornofilmide vaatamisega hakkajate lapsevanemate kodusalongis, ja tekib küsimus: kas see üldse on enam probleem, kas panna suure kella külge või on see muutuvas ajastus lubatud? Alanud on ju avalikustamine!
Suur probleem teoses on toksikomaania, olin selle sõna peaagu unustanud, see kuulus sinna 1980-1990ndatesse. Peamine teadlikult tõstatatud teemaliin on: mis viib noored allakäigutrepile (tsiteerin nüüd raamatu taga olevat sisukokkuvõtet), kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Kaugver vastab sellele küsimusele päris hästi, laiahaardeliselt. Esindatud on hellitava-kaitsva-kõikelubava ema tüüp, pildilt kadunud isa(d), nii rikkad kui vaesed pered. Teema laieneb siis, kui raamatu peategelane läheb Kaagverre ja Sinti oma silmaga asja uurima. (Kaugver on naljaviluks sisse pannud ka iseenda: toimub kirjanikuga kohtumine Kaagveres, sest kirjanik plaanib sel teemal raamatut kirjutada.)
Minagi olen kirjanikuna Kaagveres kohtumas käinud ja see oli kindlasti teistmoodi kui tavalised koolikohtumised. Juba see, et kooli territooriumile ei pääsenud tavalisel moel sisse ja pidin värava taga ootama. Ja noorte tähelepanu saamine oli…hoopis teine tase kui tavakoolis. Mis seal kõrge aia taga juhtub, kas seal kasvatakse ümber või õpitakse juurde? Kaugveri raamatust tuleb konkreetne vastus: kui võimalik, ärge saatke noori sinna, sest vastus on: seal õpitakse juurde.
…Aga kas 16aastane tüdruk on juba „seda teinud“, just nii küsitakse dialoogis ja on kohe arusaadav, mis see „see“ on. Arvan, et maailm selles osas eriti muutunud pole. Kohati tundub õpetaja natuke eluvõõralt konservatiivne, ma sain igatahes aru 16aastase („seda teinud“) neiu emast. Parem, kui tüdruk tuleb ja ütleb: „Ema, et sa teaksid, ma pole enam tütarlaps“ ja ema on teemaga kursis, ei tekita skandaali. Mind pani igatahes see teemaliin kaasa mõtlema! Ja olgu öeldud, et raamat on väga siivas, ei ühtegi erootilist stseeni. Aga ajastu märgina olid õpetajatel oluliste juttude ajal sigaretid suus, ka siseruumides.
Raamatut lugeda oli väga lihtne, palju on dialoogi, teksti tempo on just parajalt hoogne. Siinseal on natuke tempot aeglustavad peategelase sisemonoloog-arutelud või siis arutab ta ilmaasju mõne teise tegelasega. Ei läinud need sotsiaaldiskussioonidki igavaks, sest tuletasid meelde ajastut (viide näiteks Gustav Naanile). Vaid mõni üksik sõna on aegunud, näiteks „lubjakas“ täiskasvanute kohta.
Kokkuvõtteks: Kaugver ei kuulu ainult oma ajastusse ja kindlasti elab edasi. Mu meelest sobiks raamat tänapäeva 16aastasele kohustuslikuks kirjanduseks ja pärast esseeks või aruteluks, olgu siis fookusteemade või ajastu-tausta osas. Muide, omaette küsimus, mida Kaugver arvatavasti ei plaaninud sisse kirjutada, aga võibolla plaanis ka: väikesed valed. Enamvähem ideaaltegelane, see meesõpetajast peategelane, tegelikult valetas igapäevaelus üsna palju, pisikesi viisakaid valesid. Kust lõppeb viisakusvale ja algab suur vale?