„Kaks armastuslugu“

LV2026 nr 32: kahe autori koostöö.
„Kaks armastuslugu“, Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa. Petrone Print 2017, 270 lk.
Raamatu algimpulss tuli minult, lugesin Kätlini autobiograafilist raamatut „Õnn on otsuse küsimus“, seal oli vihje tema keerulisele lapsepõlvele, ja ma spontaanselt ühendusin temaga, uurisin: kas ta sooviks kirjutada meie „aja loo“ sarja. Ta soovis, kuigi ka hoiatas, et see on raske lugu. Ja uuris vastu, kas ta võiks teha mitmekihilise raamatu, kus on sees ka tema palverännak, Camino de Santiago koos tütrega. Ähmaselt on meeles, et ega ma päris fänn olnud: tundus kentsakas idee, et nõukogude lapsepõlv ja tänapäeva rahvusvahelise seltskonnaga matkarada samade kaante vahele panna, aga… väga vastu ka ei olnud. Kätlinil on selline vaib, et küllap ta teab, mis ta teeb.
Ja saigi see lugu kaante vahele, või õigemini kaks lugu.
Aga keegi, kes juba käsikirja lugenud oli, ütles mulle midagi – mida täpselt, ei mäleta, aga igatahes midagi sellist, et ma sain aru, et see nõuka-lapsepõlv on tõesti painavalt raske – ja ma lükkasingi aina lugemist edasi, kuni raamat vajus kusagile kultuurikihtidesse ja aastad aina läksid. Palverännakule minna ei plaaninud ja koduvägivallalugu ka ei tõmmanud, kuigi ma ju ise Kätlini seda kirjutama “tinistasin”.
Nüüd ma siis lugesin.
Tulemus?
Ma plaanin minna palverännule oma tütrega. (Ei tea veel, millisega, aga ühele sai ettepanek tehtud ja noh… äkki tuleb neid mitu.) Siin raamatus on nakatav rõõm kõndimisest ja omaette laulu ümisemisest, hea galerii igasugustest tüüpidest seal rajal, ja ka hea galerii selle matkarajaga seotud nippidest. Nii et üks koht sellest napoleoni koogist täitis ootamatult tugevalt oma funktsiooni: tegi selgeks, mida endast kujutab see Prantsusmaa-Hispaania palverännakurada.
Hanneleele on (fotode järgi pakun) selle matka ajal umbes 20 ja Kätlin (ka fotode järgi) umbes 40. Kaks täiskasvanud andekat kirjutajat. Kusagil pole viidet sellele, kes parasjagu kirjutab, aga tavaliselt saab see esimese paari lause jooksul konteksti põhjal selgeks. Selles raamatus, olgu öeldud, on päris palju kordusi. Ühte ja sama päeva jutustatakse algul ühe ja siis teise naise vaatepunktist, reeglina see ei häiri ja kohati on päris naljakas.
Aga kordusi tuleb ette ka selles raskes lapsepõlveloos, mis vahepeal matkaraja sisse põikab. Selliseid taotluslikke, ilukirjanduslikke kordusi. Mõned tunduvad väga õiged ja mõnede puhul mõtlen: miks on seda siin topelt vaja?
Heake küll, aga mis lugu see siis on?
Kas otsida sõnu, olla delikaatne?
Andrei Hvostov kirjutas kord samasse “aja loo” sarja oma isast (“Sillamäe passioon” ja “Kirjad Maarale”), lisades: olen otsustanud olla hea kirjanik, aga mitte hea inimene. Sest hea inimene ja viisakas laps ju ei kirjuta oma lapsevanemast midagi šokeerivat.
Kätlin… ta on juba ammu otsustanud olla õnnelik (nagu öeldud, sellesinase raamatu põhjuistas ta raamat „Õnn on otsuse küsimus“). Aga sellele otsusele eelnesid korduvad enesetapukatsed ja depressiooniperioodid. Ning igas mõttes vägivaldne lapsepõlv. Küllap just valguse laskmine kõigele, mis juhtus, laseb otsustada olla õnnelik.
Ka mina olen lapsepõlves rihmaga saanud, aga vaid paar korda. (Raske oli seda lauset kirjutada ja mõtlen seepeale, KUI raske võis olla Kätlinil oma raamatut kirjutada.) Kätlini lugu keerleb eelkõige ema psüühilise eripära ümber. Iga kord, kui ema oma lapsi peksis, kaebles ta selle üle, et keegi teda ei mõista, kõik kiusavad ja tal pole ema. (Ema ema suri sõjasegadustes. Tema isa suri, sest oli metsavend ja hüppas haarangu ajal põõsa tagant välja “Nänänää, te ei saa mind kätte!” Oli ikka tüüp!)
Ja selline imepärane lause on raamatu lõpus, kui üks kummitus on minema saatmisel. Kätlin palub kummitust oma ema eest hoolitseda, kui ema teispoolsusse tuleb: „Kui ilmas on mõni õnnetu laps, kellel on vaja rohkem kui ühte ema, siis see õnnetu laps on minu ema. Palun, ole minu emale ema kõrval ema.“ See on imeline katarsis, ema mõistmine, talle andestamine, suure plaani nägemine. Ma ei tea, kas autor nägi seda plaani ka ilma selle raamatuta või aitas raamatu kirjutamine kaasa.
Aga isa? Isa tundus loo algusaastatel väga sümpaatne, samas passiivne. Juhtiv spetsialist kolhoosis, austatud, hinnatud, tark, nagu muide ka ema. Kuidas isa ei märganud, et lastel on vaja süüa ja bussiraha? Miks isa lubas kõik need isetehtud raamatud vanapaberisse visata? Pärast lahutust kadus ta pildilt. Ja raamatu lõpus ütleb Kätlin, kõige viimase lõpu lõpulausena, et kõige parema meelega oleks ta Eikellegitütar (Islandil on perekonnanime asemel isa või ema nimi).
Mul on tunne, seda kihti meenutades, nagu oleksin lugenud psühholoogilist põnevikku, näiteks meie kirjastuse „Kui Emma kadus“krimkas on just samamoodi düsfunktsionaalne peresuhe ja haige hingega ema. Võibolla kirjutab Kätlin kunagi ka mõne lapsepõlveainelise põneviku?
Tema raamatul on mitmekordne lõpp (nagu öeldud, siin tekstis on palju topeltmustrit). Eelviimases lõpus ja vist ka eeleelviimases lõpus avaneb ema järsku hoopis teise nurga alt. Ta oli loominguline, heas mõttes ekstentriline, unistas Islandist ja kirjutas sahtlisse luuletusi. „Sina oled õpetanud mulle, kuidas mitte häbeneda neid sõnu, mida ma kirjutada või öelda tahan.“ Kalli! Musi! Pai! Nii lõppeb see lõpp. Ja siis tuleb veel üks lõpp, kus Kätlin ütleb, et õppis eelkõige seda, mida mitte olla. „Laste kasvatamise juures on kõige tähtsam, et nad ei kardaks oma ema, ei kardaks oma ema.“ Kahe lause pärast kordub seesama lause.
Huvitava stiiliga ilus ja valus raamat. Ja mina saan küll aru, kuidas on siin kaks armastuslugu. Üks on Kätlin ja ta tütar, teine on Kätlin ja ta ema. Üks on lihtne ja semulik, teine on valus ja keeruline. Aga ikkagi armastus.