LV2026 nr 4: naiskirjaniku kirjutatud raamat.
„Eks elati ju ennegi. Sotsialismiaja söögimälestusi“, Maire Suitsu. Hea Lugu 2017, 416 lk.
Tundsin Maire Suitsut isiklikult, töötasime ühel ajal naisteajakirjade juures. Muhe ja koostööaldis, töökas, kindlasti ka isiksus, mitte liiga paindlik, vaid ikka oma joone ajaja – nii ma teda mäletan. Maire perekondlikust taustast ei teadnud ma midagi, oli huvitav nüüd siit raamatust lugeda, et ta oli pärit Eesti põlistalust, mis asus tänase Tallinna maadel, täpsemalt Kristiine linnaosas, veel enam: Kristiine aiand ongi tema isatalu maadel ja tema isa aiandushuvist alguse saanud.
Mäletan Mairega seotult seda tunnet, et elu ei saa 50ndates eluaastates läbi, aga võib hoopis keerata uue lehekülje. Just nii läks temal: kandideeris uuele tööle ja ühhtäkki sai temast keskealisena kuulus meediakokk. See oli aeg, kui meedias olid hoova juures 20-30ndates inimesed. Maire mälu ulatus kaugemale kui meie oma ja vahel oli seda ka meie ühistel Eesti Naise koosolekutel tunda: kui pidi midagi nõuka-aja sügavustest meenutama, siis vaatasime ikka Maire poole.
Ja just nende meenutustega on ta tegelenud edasi, kogudes need siia raamatusse. Tööd on päris palju tehtud, mõnes kohas on ka piir ette tulnud: vaat nii palju on praegu välja võimalik uurida, rohkem ei tea mitte. Nüüd on Maire lahkunud, aeg edasi arenenud, võibolla on mõnele toonasele küsimusele nüüd vastus olemas. Aga täiesti toimiv on ka tänasel päeval see, kuidas Maire oma vihjed paberile on jätnud: “pange netiotsingusse fraas — ja uurige pilte-dokumente”, selline nõuanne ei vanane, erinevallt konkreetsetest netilehekülgedest.
Mida ta siis uuris? Erinevate kümnendite lemmikrooogasid (paljudel on lisatud ka retseptid) ja nende lemmikute-moodide muutuseid. Olid kord “näljased neljakümnendad”, neid illustreerib retsept, kuidas ise kartulitest teha kartulijahu. Olid “viletsad viiekümnendad”, kui tuli teha äädika ja söögisooda abiga ise limonaadi. Olid “kenad kuuekümnendad”, kui ehitati neljaruutmeetrilisi kööke ja Kalevis oli tohutult suur maiustuste valik. Olid “sehkendavad seitsmekümnendad”, kui kõik käisid seenel ja jälgisid „Vaata kööki“ nippe. Olid “kartmatud kaheksakümnendad”, Onu Raivo ja Gorbatšovi kuiv seadus. Ja olid üheksakümnendad, sealhulgas päris korralik vaesus, millest tänu korilusele ja hoidistamisele üle saadi…
Saan lugedes ajaloolist tunnetust, aga kõht muidugi läheb tühjaks. Meenuvad toidukaubad nagu tuubimarmelaad “Kosmos” (jah, oli tõesti seos kosmonautide menüü plaanimisega!), “Borodino” magushapu keeduleib (meil kutsuti seda Saaremaa leivaks, sest seal seda tehti), kamašokolaad (ainulaadne maius kogu maailma mastaapides), Tallinna kilu (see mulle ei maitsenud enne, kui välismaale kolisin)… Moenähtusena tuli mullegi meelde „sekser“ ehk külmade suupistete valik. Ja mõelda vaid, et „sekseri“ kuldaegadel ehk 1960ndail ei olnudki eesti keeles sõna „seks“? Uskumatu, aga nii Maire väidab, öeldes, et olemas oli vaid sõna „seksapiil“, mis tähendas veetlust. Aga siis algas „seksi“-sõna võidukäik ja „sekser“ nii sõnana kui toiduna läks moest. (Kaks tähendust, muide, said kokku 1990ndatel, andes nime seksiajakirjale „Sekser“.) Ka sõna „näts“ polnud alguses olemas, toode kandis nimetust „Tiri-aga-Tõmba“.
Maire on üles loetlenud ka kümnendite olulisemad toidupoed-kohvikud ja näiteks sellised imelikud nähtused nagu „piimabaarid“. Tõsi, need kohad on kaardistatud just Maire maailmas: see oli sünnist surmani Tallinn. Mitte ühtegi pealinnast kaugemal olevat poodi või kohvikut pole mainitud. Aga mis siis! See raamat on niigi tüse.
Küll aga ütlen, et sellest ma aru ei saa, miks on värvitrükiga raamatus ainult ppealkirjad värvilised. Oleks ju võinud panna sisse värvilisi oma aja pilte, näiteks kommipabereid, selle arvelt oleks küll võinud natuke tüsedamgi olla. Juba komminimede üles lugemisega tekkis mul väga tugev kohalolu efekt (et mitte öelda Palvlovi refleks), see olnuks koos värvipiltidega veel vägevam. Aga võibolla oli siin probleem näiteks kommipaberite autoriõigusega…? Mida tohib jagada Facebooki nostalgiarühmas, seda ei tohi trükkida ametlikult kaante vahele.
Aitäh, Maire, takkajärgi, et selle raamatu tegid! Ja sain siit mõne retsepti ka (ahjukruubipudru ja sidrunikreemiga napoleoni koogi!)