„Mälestused“
LV2026 Nn 52: lugu jutustab minategelane.
„Mälestused“, Andrus Kivirähk. Varrak 2021, 216 lk.
Taas kord näide sellest, et maitse üle ei vaielda. Imestasin teiste arvustustele silma peale heites, miks on nii paljud pettunud. Minule küll meeldib see raamat! Aga eks ma saan aru ka, et see on täpselt selline üllitis, mille puhul ei saa öelda, kas see on lasteraamat või suurte oma, ja mõnele lugejale meeldivad sellised piiripealsed nähud (näiteks mulle) ja mõnele mitte.
Algab see monoloogide kogumik täiesti nagu lastekas, ploki nimi on “Lasteaed”. Sõna võtavad mänguasjakasti sattunud kahvel või ustavalt lapsi ootav klots, kelle perest on alles ainult tema, sest teised läksid kusagile kaotsi. “Lasteaia” ploki lood oleks võinud teoorias ollagi kusagil lasteraamatu-kaante vahel (ja eks ole Kivirähkil kusagil “Kaka ja kevade” kaante vahel neid rääkivaid sokke ja supikulpe olnud ka). Aga samas on neis lugudes siinseal sügavust, mida elukogenud inimene tundlikumalt tajub. Näiteks kuidas see oma suguvõsast ainsana alles jäänud klots meenutab ikka üle seda ainsat korda, kui temaga mängiti – selles on oma traagika. Aga lasteaiast korra välja sattunud mängujänes muutub vandenõueteoreetikuks ja proovib teisi veenda, et „meie eest varjatakse tõde“ – sellest naljast ei saa lapsed vist nii hästi aru kui täiskasvanud.
Muidugi ei ole Kivirähki loodud minimaailmad alati kõige loogilised. Alles imestab mängujänes selle üle, et maailm lasteaia välisuksest kaugemal jätkub. Aga kuidas saab kahvel kasutada metafoori, et laps sonkis temaga hakklihakastmes “nagu viihmausse otsides”. Kust see lauahõbe vihmausse teab? Aga see selleks, ma niisama norin.
Järgmistes plokkides hakkavad ühesemalt täiskasvanute naljad. Kui tähtsust täis on näiteks viinapudel pulmas, kuidas ta märkab, et ta hakkab aina rohkem peigmehele meeldima!
Tegelikult pole selles võttes midagi uut. Lihtne ja geniaalne: monoloogid meie ümber. Mina olen lapsest saati mõelnud, mida võiks asjad tunda. Kord leidsin sahtlipõhjast äraunustatud taskuräti ja mõtlesin, kui kurb ta olla võis, et temaga ei tegeldud, ta kusagil käia ei saanud ja aina ootas. Aga ehk oli just rahul, et teda ei tüüdatud? Oleneb, mis fantaasia sa ta sisse elama puhud. Näiteks laternapost on Kivirähki maailmas kibestunud ja kuri, et tema najal koerad jalga tõstavad, samas oleks võinud ju ka mõelda, et ta on just uhke: niivõrd oluline koht on tal kõigi koerte ja koerajalutajate elus. Võilillepärg on massimõrv… aga äkki on pärjaks saamine hoopis lillede elu mõte ja missioon?
Kunagi ammu õpetasin loovkirjutamist, siis ka kasutasin just seda võtet: palusin õpilastel asjad elama panna. Kord kirjutasin ise selle võttega ühe keskkonnateemalise loo, sest minu meelest tekitab see võttenurk empaatiat ja keskkonnahoidu… ja muidugi arendab fantaasiat. Igatahes võib öelda, et ma olen seda žanri kogenud ja seepärast julgen öelda: Kivirähk on ülitugev asjade hingestaja. Ta oskab vaid kahe-kolme pintslitõmbega luua karakteri. Kõik need rääkivad asjad on ju inimtüübid. Karm spordihull hüppenöör. Vähenõudlik teeleht. Õiglust ootav kasevits…
PS. Olin selle muljetuse juba valmis kirjutanud, kui tausta uurides sain aru, et see raamat sai alguse just sellest plokist, mis mulle kõige vähem sümpaatne oli. Muuseum. Jüri Krjukovi kikilips ja Paul Pinna taskukell. Miski seal plokis mõjus kistult ja vaat siis, see oligi tellimustöö. Ülejäänu oli niisama lustimine.