Lasteraamatute väljakutse 2026 nr 5: pealkirjas on mainitud mõni värv
„Siniste huntide linn“, Marco Viale, tlk Eda Ahi. Päike ja Pilv, 2021, 32 lk.
Marco Viale kuulub nende multitalentide hulka, kes suudavad nii kirjutada kui joonistada. Ja tal on olemas see vajalik vimka, mis teeb lihtsalt andekast jutustajast erilise!
Algatuseks satume linna, kus elavad vaid sinised hundid. Atmosfäär meenutab düstoopiaid, näiteks Orwelli „1984“. Kõike tehakse täpselt ühtemoodi, kõik on rangelt kontrolli all ja kõik on sinine, ka piss (ning pissida on lubatud eranditult ja rangelt ainult kindlaksmääratud pissitunnil! Ekstra vimka, mida iga laps hinnata oskab. Kuigi see täiskasvanu, kes lugenud näiteks Gulagi-vangilaagri memuaare, võib tunda ära, et just nii selle pissimisega oli…)
Ja siis saabub linna punane hunt! Muster muutub, nii visuaalis kui jutustuses. Isegi jutufondiga saab nalja, sõna „korralagedus“ saab parasjagu vimkat sisse. Aga mitte liiga palju! Minu meelest on see raamat loominguliselt kujundatud, aga mitte üle kujundatud. Kujutan ette, et seda on lihtne ja mõnus lugeda ka neil, kes näiteks aasta eest on tähed selgeks saanud. Samas huumorit on siin nii palju, et sobib isegi kuni 10-11nda eluaastani, ma arvan. Ja täiskasvanutele muidugi ka :).
Põhimõtteliselt on lookaar ette aimatav, aga mis siis. Koonduslaagrilaadne siniste huntide linn saab täidetud vabaduse ja armastuse revolutsiooniga, punane hunt õpetab kõiki huvilisi vilistama ja siis läheb muidugi kõik käest ära. Vikerkaar pole enam ainult sinist värvi ja pissida võib igaüks siis, kui tahab!
Ja siis läheb punane hunt vilistades edasi oma teed ja linna saabub… kollane hunt, kes virutab algatuseks ühe hundiratta! Võluv lõpp: mõelge ise edasi.
Kõige lõpus on ka parasjagu tobe autoritutvustus, kus selgub, et Marco Viale andmetel on pilved erinevate maitsetega ja sardiinid on tegelikult noored vaalad.
