“Viplala lood”

Lasteraamatute väljakutse 2026 nr 9: raamat, kus oluliseks tegelaseks on isa.
“Viplala lood”, Annie M.G. Shmidt, tlk Vladimir Beekman. Eesti Raamat 1969, 279 lk.
Juba lapsest saati seostus mul üks konkreetne asi „Viplalaga“: see raamat tekitas minus alati söögiisu. Ei olegi vist teist sellist teost, millest mäletaksin nii mitmeid konkreetseid hetki, kuidas lugemine tuli korraks kõrvale panna ja “midagi head” otsima minna.
Ja tõepoolest, ka värske pilguga lugedes näen, kui palju on siin toidust juttu! Pajapraad võluti jäätiseks vahukoorega ja seejärel lillkapsaks. Restoranis sai söödud härjasabasuppi ja praetud kammeljaid. Poes läks seltskond peitu koogiriiulile, ja nii edasi. Kas raamat on kirjutatud ajal, kui süüa oli vähe? Mitte päris, 1957nda Hollandis oli ju süüa küllalt. Võimalik, et siin siiski peegeldub autorisse jälje jätnud möödunud sõja-aeg. Aga võibolla ta lihtsalt armastas toitu!
Autori Annie M.G. Shmidti tausta uurides jääb silma, et ta tegutses sõja ajal põrandaaluses võrgustikus. Ka see on Viplala-lugudesse sisse imbunud. Mitmes erinevas kombinatsioonis tuleb peategelastel “põranda alla minna” (või siis näiteks katusele), sest nad ei vasta peavoolu ootustele, ja kui nad kätte saadaks, siis nad vangistataks ja pandaks… näiteks puuri teistele vaatamiseks. See ürgne „teistsuguse ära lintšimise“ motiiv kuulub kahjuks inimkonna ajalukku väga ammudest aegadest saati.
Huvitav, et mind lapsena ei häirinud üldse, et mitte kusagil pole mainitud Nella-Della ja Johannese ema. Nad elavad koos oma teadlasest isa härra Blomiga ja neile käib koristamisel abiks üks proua. Aga ema? See näitab mulle, et iga raamat kehtestab rõõmsalt oma maailma ja pole sugugi vaja kõiki auke täita, kõigile küsimustele vastata. Kusjuures ma ise toimetajana oleksin ilmselt agara hooga külje peale kirjutanud selle ema-küsimuse… Kas seda toona keegi toimetaja küsis, kas seal oli mõni võitlus sel teemal, kas ema puudumine oli meelega või kogemata jäetud lünk, ei tea… Google ka ei vasta (vähemasti mitte esimese küsimise peale).
Ka see ei häirinud mind omal ajal sugugi, et Viplala taustalugu jäi täiesti hämaraks. Viplala – see on ühtaegu nii isikunimi kui ka liiginimetus. Viplalad elavad kusagil teises dimensioonis või lihtsalt kusagil kaugel, kuhu saab minna mutikäiku pidi, ja nad tegelevad seal võlumise ehk tinistamisega.
Sõna “tinistama” on imetore. Kas kusagil on kunagi jutuks olnud, kuidas tõlkija Vladimir Beekman selle peale tuli?(Ka seda ei taha google kiirelt vastata.) Sõna on igatahes „Viplala“ kontekstist laiemale levinud. Olen näiteks kuulnud, kuidas napsivõtmist “tinistamiseks” nimetatakse. Ja ise olen vahel oma teatud tegevust kirjastamistöös – olulisele autorile uue idee tutvustamist – nimetanud “tinistamiseks”. Vladimir Beekman tõlkijana oli imeline sõnalooja! Olen kuulnud lugu, kuidas Astrid Lindgren oli lapselikult rõõmustanud, kui kuulis Beekmani sõnaleidu „Kurrunurruvutimaa“.
Ja taipasin „Viplalat“ üle lugedes veel ühte asja oma isiklikus loomingumaailmas. Olen aastaid (tagasi) oma lastele jutustanud lugusid äpardlikust päkapikust, keda teised päkapikud kiusasid, nii et ta nende juurest ära meie peresse tuli. Raamatuks pole ma neid lugusid vormistanud, lihtsalt pole ettevõtmist olnud. Aga arvasin siiani, et tegu on minu originaalloominguga. “Viplalat” lugedes taipasin nüüd, et minu päkapikulugude skeem on täiesti siit raamatust tulnud. (Veel ühe “äpardliku päkapiku” arhetüübi suudan meelde tuletada: Härra Huu!)