“Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu”

LV2026 nr 47: amet/eriala pealkirjas.
“Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu”, Sirly Hiiemäe. Eesti Raamat 2019, 204 lk.
Ma tõesti ei tahaks mitte kunagi mitte ühegi raamatu kohta negatiivset kriitikat teha, ei tahaks ma ka ühtegi loomeinimest hukka mõista… Aga miski selles loos hakkas mulle nii vastu, et ei suuda ma ka kasutada vana head “õigust vaikida”, nurisen natuke…
Võimalik, et asi oli kontekstis. Vahetult enne Lilli Prometi lugu saabusin ma tagasi Kolõma vangilaagrist – Venda Sõelsepa memuaaridest (“Kolõma – kole maa”), mille reaalsus on nii kohutav ja mille detailid on samas nii andekalt kõnekad ja huumoriga tembitud… Kolõma-raamatu peale on “Kirjanik kübaraga” stiili poolest kuidagi kõle (kõle kui Kolõma maastik). Korralikult on uuritud ja kirjeldatud ja seepärast ma korralikult ka teksti läbisin, pooleli ei jätnud. Infomaailma saab selle raamatu abiga ehitada küll. Näiteks saame uusi nüansse valdkonnas “kes keda ei sallinud” (Debora Vaarandi ei sallinud Prometit, Friedebert Tuglas ei sallinud juba Prometi kunstnikust isa ja sobival hetkel maksis Promet kätte jne). Või kuidas Promet oli väliselt Lydia Koidula moodi ja poseeris Koidulat kujutavate maalide jaoks. Kõige rohkem kulme kergitama panev infokild oli mulle aga see, et noor Lilli Promet käis Eesti vabariigi ajal Salme Reegi stuudios. Kuidas ometi? Mulle tundub, et minu eakaaslased käisid nõuka-aja lõpus Salme Reegi stuudios, niiöelda. Uskumatu, aga tõsi, Reegi tegevus ulatus kolme põlvkonda. Selliste infokildude pärast olen ma alati nõus elu- ja ajalooraamatuid lugema, isegi kui need on kuivavõitu.
Olgu veel öeldud, et ma tavaliselt saan kommunistidest aru, pigem olen ikka see olnud, kes satub vaidlusse, sest üritab mõista Olga Lauristini, Johannes Vares-Barbarust ja teisi juunikommuniste. Aga miskipärast just selle “Kirjanik kübaraga” raamatu maailmas sai minu tolerantsus otsa – ja ma ei tea, kas oli tõesti põhjuseks ka see, et ma kogu aeg mõtlesin, mis elu elas Venda Sõelsepp täpselt samal ajal Kolõmas? Ning võrdlesin Lilli Prometi elu hiljuti loetud Minni Nurme nõiajahiga. Igatahes ei jõudnud minu sisemine empaatia järele sellele, mismoodi toimis nõukogude nomeklatuuritegelaste elu ja südametunnistus. Üle on libisetud sellest, kuidas said Ralf Parve ja Lilli Promet endale maja Nõmmele, aga see-eest on kiidetud, kui hea sisekujundaja oli Promet, mismoodi ta oskas tubadesse tuua kunsti ja pastelltoone. Ja mis oli tema lemmikvärv? Ja kuidas talle meeldis peakatetega mängida. Ja kuidas ta alati kandis kõrgeid kontsi. Ja kuidas ta mitte kunagi ei andnud ettevaatamatuid intervjuusid, kontrollis oma stiili. Ja kui palju sai ta välismaal reisida ning panustas lisaks Nõmme majale oma Laulasmaa suvilasse (kuhu sõideti Volgaga). Ja kui andekas ja humoorikas autor ta oli, näideteks on toodud ta raamatutest mõned teise ilmasõja aegsed anekdoodid, mida igaüks teab… Materjal võib ju olla mahlakas, aga miski siin ajab vihale ja samas paneb õlgu kehitama, sest stiil on kuidagi tuim.
Alles päris raamatu lõpuosas, kui ajastu muutub, nõukogude kord läbi saab ning peategelasele saabub unustus, võiks öelda, et „tühistamine“, siis tekib minus taas sümpaatia. Ja uudishimu. Kurb salapärane lugu. Lilli Prometi isa, kunstnik Aleksander Prometi maalid hävisid segastel asjaoludel ja samamoodi läksid „vett vedama“ (ehk said sissemurdjate tõttu veekahjustuse) Lilli Prometi originaalkäsikirjad ja muu arhiiv.
Kunagi noorpõlves lugesin ma Prometi partisanilugu “Tüdrukud taevast”, igatahes oli see üsna haarav. Ja praegu mõtlen, et ma ei taha talle kuidagi liiga teha. Selle kentsakalt mõjuva eluloo peale on kõige õigem tema enda juurde pöörduda ja lugeda, siis otsustada, kes ta minu jaoks on. Igatahes see igatepidi õigustav ja kiitev elulooraamat mõjus justkui vastupidiselt sellele, millisena ilmselt mõeldud oli…