“Kirjutan teile kassi välja”
LV2026 nr 5: lähemalt uurimata võtsin lugeda.
“Kirjutan teile kassi välja”, Sho Ishida, tlk Margit Juurikas. Tänapäev 2023, 256 lk.
Veel üks Jaapani kassižanri esindaja. Loen neid jaapanlaste lugusid ja mõtlen, kuidas küll panna näppu peale sellele ühisjoonele, mis neis raamatutes justkui on ja ei ole ka. Võibolla ongi jaapani lugude ühisjoon just see: määramatus. Olen tagakaaneni jõudnud ja mõtlen: misasi see siis nüüd oli? Mulle jutustati justkui ühte mõistatuslikku muinasjuttu (võib ka öelda, et mitut novelli), siin jooksid vihjed, mille abil peaks olema võimalik konstrueerida vastus mõistatusele. Aga kas ma jätsin midagi kahe silma vahele või peabki see nii olema, et liiga täpseks ma seda vastust siiski ajada ei saa. Ja ma ei hakka siia oma hüpoteese püstitama, sest see võib teistelt avastamishetki ära võtta.
Raamatu mõte? Õppida kassidelt õnnelik olemise kunsti. Hetkes olemise kunsti. Nurrumise ja kiitmisekultuuri. (Samas läks mõni lugu siiski segasemaks ja see „raamatu mõte“ pole liiga mustvalge.)
Kaudne mõte välismaalastest lugejatele on ka võimalus raamatu kaudu piiluda jaapanlaste kultuuri. See on taas üks raamat, kust paistab nende hierarhline kontoritöömaailm, kus igaüks peab teadma oma kohta ja hambad ristis edasi teenima, kui ta just kassidest õppust ei võta… Igasuguseid pisasju jäi veel silma, aga kõige enam jäi häirima üks nüanss: kas tõesti võib Jaapanis olla normaalne see, et inimene muudkui kõnnib oma kassitranspordipuuriga ringi, hommikul kodust kontorisse, õhtul tagasi, vahepeal jalutab niisama puuriga tänaval, ja kass muudkui istub rahulikult seal puuris? Mul on olnud elus päris mitu kassi ja mitte ühelegi neist pole puuris vedamine meeldinud. Aga ehk on nii, et see on tõesti nende kultuuri osa.
Kasside olulisus jaapani kultuuris jooksis sisse ühes teises loos, kus moedisainerist peategelasel hakkas hästi minema siis, kui ta oma asjalikele disainidele lisas kassipildid. „Kasse soovivad kõik oma riietele!“ Jah, just selline Jaapan minu ettekujutuses on. (Ma pole seal tegelikult käinud.)
…Aga maksimumpunkte ma sellele raamatule anda ei saaks, sest tegelikult mind siiski häiris see segadus – nii looaluse loo jälgi ajades kui ka sellise lihtlabase teema osas nagu peategelaste sugu. Ühes loos pidin võtma paberi ja tegema spikri, et kes on kes, ning selle teada saamiseks oli vaja nimesid guugeldada. Tänu sellele muutusid mehed meesteks ja naised naisteks. Ma ei teagi, kuidas seda segadust ennetada? Võibolla peaks vaatama esimest korda tegelast sisse tuues, et eesti keele vahenditega anda mõni mehine või naiselik asesõna. Ühes teises loos olin kindel, et peategelane on mees, aga kusagil tegevuse käigus selgus ootamatult, et ta on „emme“.