“Meie rebane”

LV2026 nr 3: pealkiri, milles on nimetatud mingi loomaliik.
“Meie rebane”, A.H. Tammsaare. Kentaur 2016, 126 lk.
(Pildil: Tammsaare “Meie rebane” ja minu “Paharet ja Unistaja” ning Remo Savisaare poolt jäädvustatud rebasekutsikad.)
…Taas kord üks selline raamat, mille osas pole ma kindel, kas ma lapsena lugesin seda korralikult või sirvisin. Meeles oli üks valus pilt, kuidas rebane närib püünisesse jäädes oma jala läbi. Ja meeles oli ka ähmane kurbus. Minu mälumeetris polnud see kindlasti mitte selline nunnuraamat nagu näiteks Gerald Durrelli “Minu pere ja muud loomad”.
Huvitav, kas Tammsaare on kunagi avalikult selgitanud, mis oli tema “agenda” selle raamatuga? Ühest küljest kirjeldab ta lihtsalt toonast olustikku ja väärtushinnanguid. Aga eales ei usu ma, et ta võtnuks midagi kirjutada ilma filosoofilise alltekstita. Arvatavasti pidas ta valeks rebasekutsika kinnipüüdmist, kuigi seda ei anna tekst kohe kätte, pigem sätib lugeja end nunnuootusega teele. Rebasekutsikad on ju nii nunnud! Kuidas suhtub autor sellesse, et pereisa laseb lõbu pärast vareseid ja annab neid rebasele mängida? Vastus pole üheselt tunda. Rebane on ju kiskja, tal on ketis üksi igav.
“Meie rebase” isategelane on metsavaht. Me teame, et Tammsaarel polnud oma isikliku isaga eriti soe vahekord, küll aga emaga, ja seesama suhtemuster on tunda ka siin raamatus. Peategelane on Ats, pakun, et umbes 6aastane poiss. Temas on, nagu lastes ikka, empaatiat ja emotsiooni. Aga ta õpib olema seesama (jahi)mees, nagu on ta isa. Säravisilmi seletab seda, mismoodi rebastele raudu panna.
Tammsaare oli ise kõike muud kui jahimees, ta oli filosoof, kes siin ridade vahel küsib, ilma kindlat vastust andmata: kas inimesel on õigus rebast vangistada? Tundub, et pole õigust, eks. Aga olukord on põnevam, sest vabaks saanud rebane tuleb ise koju tagasi. Miks? Sest ta pole õppinud vaba olema.
Ning mida annab rebasega kasvamine Atsile? Mida enam mõtlen, seda enam tunnistan, et mulle pole autori positsioon päris selge. Ta kirjeldab väikest poissi, kes vaatab hasartselt, mismoodi võitlevad kaks hinge. On tal sellest varesest või kullist kahju ka, kui ta rebasega rinda pistab? Atsis on peidus loomakiusajat, eriti tuleb see välja tema suhetes pere kukkedega. Aga samas püüab ta mõista oma rebast ja ta näeb, kuidas rebane vaatab metsa poole ja tema pisarad jooksevad… See on üks raamatu kurvemaid kohti. Mul on, muide, selle raamatu uustrüki kaanega oma emotsionaalne side. Siin kaanel on Remo Savisaare foto ja ma tean, kuidas Remo käis kevad kevade järel neid rebasekutsikaid vabas looduses pildistamas. Nende rebasekutsikafotode põhjal tegime Remoga lasteraamatu “Paharet ja Unistaja” ning Remo ütles, et see on täiesti dokumentaalne raamat, kutsikad just niimoodi müravad ja mängivad peitust. Koos, ikka koos! Aga “Meie rebases” loos on see üks kinni püütud rebane üksi, ikka üksi. (Nojah, tegelikult saab ta siiski pere koeraga sõbraks. Aga ühegi teise rebasega ta kokku ei saa.)
Tammsaare “Meie rebane” ilmus aastal 1932. Saint-Exupéry “Väike prints” ilmus kümnend hiljem, 1943, seesama rebane ilmus maailma sümbolite pilvest taas ühe kirjaniku kaudu meie juurde. Ja seesama teema, täpselt seesama: kui sa oled kellegi taltsutanud, siis pead vastutama! Tammsaare rebase omanikud (Ats ja tema isa) ei suutnud oma vastutust lõpuni kanda. Varem või hiljem oleks midagi juhtunud nagunii, teisiti kui traagiliselt ei saanud seda lugu lõpetada.
“Meie rebase” lõpulehekülge olin ma kindlasti lugenud, tundsin lugedes ära, et olen ju rebase surma stseeni juures nutnud, ja ka seekord tulid pisaraklomp kurku. Mitte lihtsalt melodramaatilise lõpu pärast. Ikkagi seesama üldine ahistus leiab vallanduse: mis elu see rebasel oli, ahelad alati järel lohisemas, isegi siis, kui sai korraks vabadusse?… Ja veel, mulle alati mõjuvad need lõpud, kui lapspeategelane järsku üheainsa lause või lõigu jooksul avardub vanasse ikka. “Hiljem nägi ta elus palju verd, aga kunagi ei lõiganud see talle nõnda südamesse kui need kaks pisitillukest niret, mis tulid Mossa ninasõõrmeist.”
Raamatu lõpus on arvatavasti ka vihje sellest, kuidas see lugu üldse Tammsaareni jõudis. Tundub, et kunagi kusagil kohtas ta ühte vana meest, kes aina jutustas oma lapsepõlvest ja ajast, kui tal oli oma Mossa…
Kellele sobib see raamat lugeda tänapäeval? Netiotsinguga jäi silma, et see on siinseal kohustuslikus koolilugemises 4.-5. Klassis. Mulle tundub, et see raamat võib olla antud vanusele ja antud kultuurikontekstis liiga keeruline (Kui, siis ehk audioraamatuna, iseasi, et sisse loetud on see väga retroliku saundiga, sügaval nõuka-ajal.)
Aga kindlasti on see sobilik raamat 50aastasele inimesele, kelle maailm on piisavalt avardunud ja küpsenud, lisandunud on vastutustunne oma rolli osas, aga ka nostalgia oma lapsepõlve ja “kadunud aegade” osas. Raamatus kirjeldatud talupojakultuuri kõige selle halva ja heaga pole enam mitte kusagil sel kujul alles.
Oleks huvitav teada, kas ka teistel keskealistel tuleb lõpuks pisaraklomp kurku. Ja kas saate aru, miks.