LV2026 Nr 12: žanr, mida harva loen
„Kontakt“, Martin Algus. Eesti Draamateater 2012, 96 lk.
Näidendid on žanr, mida loen harva, kuigi võiks sagedamini ette võtta. Martin Algusest pean lugu, kõik tema poolt loodu ja minu radarini jõudnu on osutunud heaks või väga heaks. Ja näidend nimega „Kontakt“ on minu jaoks seda viimast, väga hea. Kui peaksin osalema (mõttemänguna) mõnel workshopil, kus selle loo ideed edasi arendada, oleks mul endal ka ühte-teist juurde pakkuda. Eks õige asi ongi selline, mis uusi ideid sünnitab!
Siin on segamini kolm erinevat lugu kolmes erinevas kohas, kõik on tänapäevas ja kõigi puhul on tegemist „jäämäe tipuga“, on kohe selge, et midagi kohutavat on enne ära juhtunud. Dialoogides hakkavad tulema vihjed ja jäämägede veealused osad hakkavad vaikselt kuju võtma, tekivad ka ühendusjooned erinevate lugude vahel. Ma ei saanudki lõpuni aru, miks oli näidendis tuukristseen (see sünnitas praegu mu jäämägede sümboli), aga üks õige lugu ongi selline, et pärast peab kas omapäi või koos kaaslasega arutama: miks see oli, kuidas see teiste lugudega seotud oli?
Hea dialoog (nii teatris kui raamatukaante vahel) peab olema kõnekeelne ja kiire, siin on see seda küll, mõnes kohas üllatavalt. Konfliktistseenide kõnet on arvatavasti lihtsam luua, aga üks neist nn dialoogidest on tegelikult monoloog: haige inimese põetaja jutustab talle oma lugu, saamata vastuseks mitte möhhigi. Ka see lugu toimib.
Ma arvan, et see on õppimiseks hea: vaat selline on hästi kirjutatud näidend. Laenutasin sama sarja raamatuid tegelikult mitu tükki (Draamateatri sarjas „Näidendiraamat“ avaldatakse Eesti algupäraseid teatritükke) ja see konkreetne oli minu jaoks kõige kaasahaaravam. Olgu öeldud, et “Kontakt” võitis 2011. aastal rahvusvahelise näidendivõistluse ja esmalavastus oli Soomes, tegu on kosmopoliitse looga, tegevuskohad on erinevad kohad Läänemere ääres.
Sain igatahes neid näidendeid lugedes pihta, et hmm, näidendite lugemine on päris kiire ajaviide. Kulub ju palju vähem aega kui seda näidendit teatris vaadates. Muidugi ei asenda teatri kohaolu-maagiat miski, need on lihtsalt täiesti erinevad asjad. Ja näidendis oleva loo saa(nu)ks panna ka romaani – see vorm oleks kulutanud nii kirjutades kui lugedes rohkem aega. Ja oleks taas olnud hoopis teine asi. Mõtlemisainet jätkub ilmselt sama palju, aga näidendis tuleb kogu essents suruda dialoogidesse ja nii mõnigi ütlemise ilu jääb kasutamata… ja nii mõnigi mõte jääb vaid võimalusena õhku, et äkki hea lugeja märkab.