Lasteraamatute väljakutse 2026 nr 11: raamat, mille pealkiri moodustab täislause.
“Halb tüdruk on jumala hea olla”, Kätlin Kaldmaa. Varrak 2016, 139 lk.
See on nii julge, jultunud ja siiras raamat. Juba pealkiri annab võtme kätte, tegu on pätt-tüdrukuga. Ma imetlen autori häält. Siin ei ole üritatud olla popp ja noortepärane, ei ole liialt flirditud slängiga, keel on pigem aegadeüleselt lihtne, aga miski siin toimib nii autentselt: see on 11aastase pätt-tüdruku kirjutatud lugu sellest, mis on temaga juhtunud siis, kui ta veel noor oli. Avalause: “Väiksena ma olin väga rumal.” Lõpulehel teatab ta: “Kahe tunni pärast ma saan 12. Ja rohkem ma seda lugu enam ei kirjuta.” (Kas märkate sõnakordust, rohkem ja enam? Võiks ju öelda, et toimetamata tekst, aga see tekitab autentsust.) Ja miski siin annab ära, et need lood on kõik päriselt juhtunud (annab ära muidugi ka raamatu pühendus). Mulle läks eriti hinge lugu salapesast ja mädamunadest, mis salaja naabri maja pihta loobiti, ja jätkulugu sellest, kuidas koolis pinnimisele mitte vahele jääda.
Pean tunnistama, et ma jätsin ilmumise ajal pooleli Kätlin Kaldmaa autobiograafilise dokumentaalraamatu “Kaks armastuslugu”, sest see oli raske ja valus lugeda. See on sellesama karastunud pätt-tüdruku loo version täiskasvanutele ja teise nurga alt. Arvan, et nüüd on mul õige aeg ka see uuesti ette võtta.
Raamatu illustratsioonid on Jaan Rõõmuselt, täiesti meeldivad retrod ja samas moodsad, kindlasti aitasid need kaasa sellele, et raamatut päris hoogsalt teistesse keeltesse on tõlgitud. Ja kaanetoon ning läbiv ainus värv (lisaks mustale) on samuti selline moodne… hele elektrisinine. Mina oleks soovitanud sellel timmida tumedamaks, sest sellesama hele-elektrisinisega on kirjutatud ka alepealkirjad ja vahel tekstis mõned fraasid, kehv lugeda seda heledat värvi valgel paberil. Õnneks pole seda palju. Ja õnneks on see ka ainus kriitika, mis mul selle raamatu kohta on!