“Minu San Francisco”, Terje Toomistu. Petrone Print 2025, 280+16 lk.
Meil kõigil on kombeks inimesi kastidesse lahterdada. Kes ta on, mis tüübi esindaja? Välimus saadab muidugi esmasignaali (nii inimeste kui ka raamatute kohta käib see, eksole.)
Terje Toomistu on antropoloog. Inimeste uurija. Temas on palju uudishimu ja rahutust, osa sellest mõjub mulle nii, et teeb mind ennast ka rahutuks, paneb pöialt hoidma: et tal ikka hästi see lugu lõppeks! Ja siis tuleb rahu, sest tekib tunne, et tegelikult on ta nagunii sellest loost väljaspool. Antropoloog välitöödel!
Minu esmakontakt Terjega on nii ammune, et seda pole isegi minu postkastis alles, ja see on üsna haruldane. Arvan, et see oli 22 aastat tagasi, elasin USAs ja minu poole pöördusid kaks neiut, kes kasutasid meiliaadressi “avantüristid” ja tundsid huvi Ameerikas reisimise vastu. Mõni aeg – ja mõni seiklus – hiljem olin ma kolinud Eestisse, asutanud kirjastuse ja avaldanud Terje ja Beriti avantüristlikus vaimus kirjutatud reisiraamatu “Seitse maailma”, kus rändamine toimus nii Lõuna-Ameerikas kui ka teatud ainete abiga “mujal-ilmades”. Möödus veel aastaid, Terje ja Berit seiklesid koos vist küll kõigis maailmajagudes, minu postkastist leiab jälgi näiteks šamaanide otsingutest Aafrikas ja Siberis ning õppimisest Venemaal, plaanitud raamatud jäidki vaid plaanideks. Nende ühisest Indoneesiasse õppima minekust sündis Beriti “Minu Indoneesia”, kuigi oli teada, et Terje kogemused sealkandis olid vähemasti sama põnevad.
Edasi läks nii, et sattusime Terjega enamvähem ühte aegruumi umbes kümme aastat tagasi: mina elasin USA idakaldal, tema läänekaldal. Mul polnud õrna aimugi, mis elu ta San Franciscos elab, aga… ehk siiski õrn aim oli, arvestades tema tausta ja arvestades seda, et ta oli läinud küll prestiižse stipendiumiga uhke ülikooli kraadiõppesse, aga ikkagi hipiliikumise ajaloolisse epitsentrisse, maailma hipi-pealinna. Palusin teda korduvalt, et kirjuta meile raamat.
MIKS see lubadus tal kümneks aastaks ripakile jäi, sain ma aru siis, kui lõpuks – anno 2025 – käsikirja nägin. Tegevuskeskkond on üsna hull, võite aimata, teemadeks kanep, LSD, seksikad peod ja paraadid, aga selle hulluse sees juhtub üks lugu… Mis täpsemalt, saate raamatust lugeda.
Ma tulen aga tagasi selle algse küsimuse juurde: mis kasti Terjet inimesena lahterdada? Kas “antropoloog” on eraldi inimtüüp või on see legaalselt aktsepteeritud vabandus, mis võimaldab olla see, kes sa tegelikult oled? Või on see vaba(n)dus mängimiseks, rollide proovimiseks? Ma olen seda ka varem mõelnud, tean näiteks ühte antropoloogi, kes uuris seto kultuuri ja ostis seepeale endale Setomaale maakodu, hakkas ka ise “seestuma” või teisiti võttes, setot mängima, või hoopis osalusvaatlust tegema.
Seda, kuidas Terje sulandub San Franciscosse, saab raamatu käigus jälgida. Lugedes toimub see kiirelt ja lugeja konservatiivsuse piirid võivad takistusena ette tulla. Me võtsime toimetades mõne stseeni kirjelduse välja, eks mahtu oli ülearu ning tundus, et ka proportsioon läks liiga paigast, meil polnud vaja iga pidu kirjeldada. Ühes inimeses – peategelases Terjes – olid korraga pulbitsemas teadlasekarjäär (ka see areneb raamatu lehekülgedel, saame aimu akadeemilisest maailmast), aga ka noor enda piire avatas seiklejahing (vihje seksikatele paraadidele-pidudele), ja muidugi armastust otsiv naine, kes valmis riske võtma, kuni peab paluma sõpru appi (vihje “sellele loole”).
PS. Kõige lõpus, lisaloona, on kümme soovitust neile, kes turistina SF-sse sattuvad. Aga ilmselgelt on see siin midagi muud kui reisisoovitusraamat.