“Reisimuljeid vanadest Baltimaadest: rändurid, postitõllad ja supelasutused Balti provintsides 18. ja 19. sajandil”, tlk Sirje Olesk. Varrak 2023, 239 lk.
Selliste raamatute põhjal saavad võrsuda ajalooliste jutustuste-romaanide ideed. Ise sellised raamatud väga põnevad ei ole, ehk ei saagi olla. Sest põnevaks teeks hüpoteeside pildumine, seoste loomine, arutelu. Aga see siin on lihtsalt kogumine ja vahendamine. Lähteülesanne on selge: otsida kokku kõik säilinud siitkanti kirjeldavad kirjatükid 18. ja 19. sajandist… Aga ehk sai liiga palju teemasid korraga kokku? Minu meelest läks jutustamine vahepeal fookusest välja. Samas saan ma ajaloolasest aru: kuhu ta selle materjali siis panema oleks pidanud? Mis kokku kogutud, selle tahaks ju sisse panna. Edasi peaks tulema keegi, näiteks Indrek Hargla, kes selle kohati igava vundamendi peale saaks asuda kergemakoelist ja vahelduva süžeega põnevikku ehitama.
Ja ega see nüüd asi nii igav ka polnud. Raamatu läbimisest on mul möödas umbes kuu, praeguseks on need päevikut pidavad või koju kirju saatnud tegelased nimepidi juba segi läinud, aga see tunne on alles: justkui oleks ajareisiga sattud kaks-kolm sajandit tagasi ja vaadanud „esimese maailma“ inimesena siinkandis ringi.
Näiteks ei teadnud ma, KUI tõsiselt neil aegadel võeti suplemist ja milline omamoodi meditsiinitööstusharu see moodsa eliidi seas oli.
Ka eliidi tantsuõhtud oli huvitav teema. Soomes pidutsesid sel ajal kaupmehed ja aadlikud juba ühistel üritustel, aga siinpool lahte oli rahvas klassidesse jagunenud: „Liivimaa aadlidaam oli nõus pigem minema katkutõbilasse kui kaupmehe naisega samale peole.”
Ja huvitav oli heita vahepeal pilku ka „pärismaalastele“. Tuimad tükid. Eestlased, muide, koledamad kui lätlased. Joodikud, kes käisid enda ihu harimas täiesti mustades saunades. Aga palju pärismaalastele tähelepanu ei pööratud, enamik reisijate tähelepanust läks oma isiklikule olmele ja oma klassi puudutavatele teemadele.