„Vikerkaare värvid. Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi“, Kulle Raig, tlk Ene Kaaber. Ekspress Meedia 2017, 192+32 lk.
See raamat oli hoopis teistsugune, kui ma ette kujutasin pealkirja põhjal. Arvasin, et kaante vahel on peidus kas esseed Lennart Merist, kirjutatud ta sõprade poolt, või anekdoodilaadsed minilood, kogutud ta sõprade suust.
Pigem on see aga Lennart Meri laiendatud elulugu või isegi „Eesti ajalugu Lennart Meri kaudu“, mille sihtrühm on soome lugeja. Mõnes üksikus kohas on jah märgata, et arvamust avaldab ka mõni Lennart Meri tuttav-sõber, ja saan aru, et ka autor Kulle Raig ise kuulus nende sõprade hulka.
Hakkasin mõtlema, et ma ei olegi lugenud varem ühtegi Lennart Meri elulooraamatut. Seesinane siin on ehk natuke laiapinnaline ja pealiskaudne, aga tekitas igal juhul huvi, et lugeda ka midagi pikemat. Ma arvan, et ideaalne lugeja sellel raamatul ongi kas soomlane või Eesti keskkoolinoor.
Ja need faktid, mis on justkui ammu teada, mõjuvad igal juhul värskelt, sest Lennart Meri elu ja isiksus lihtsalt on nii erilised. Ta jõudis väikese poisina elada Pariisis ja Berliinis, maailmasõja eelses segaduses kolis diplomaadipere paanitud Washingtoni asemel hoopis Eestisse… ja peagi ootasid ees hoopis Siberi avarused. Milline elukogemus juba enne 10ndat eluaastat.
Arvan, et selle raamatu väärtus ajas kasvab, sest aina kasvab juurde uusi põlvkondi, kes ei adu konteksti ega mäleta konkreetseid ajastudetaile. Mis oli nõukogude ajal keelatud, mis lubatud, mis juhtus laulva revolutsiooni ajal, mis 1991. aastal augustis… Siinseal on lisatud Lennart Meri enda rõhuasetused, näiteks et milline vedamine see oli, et ta viibis 19. augustil 1991 välisministrina juhuslikult Soome-visiidil, omas tänu sellele ligipääsu kiirele faksiaparaadile ja sai suhelda välisriikidega. (Noor lugeja saab ilmselt kontekstist aru, misasi see faksiaparaat on…) Mõnel puhul ei saa tekstist aru, kes neid seoseid tõmbab, kas raamatu autor Kulle Raig või Lennart Meri… näiteks et Tšernobõli tuumajaama katastroof aastal 1986 oli põhjus, miks eestlased nii tugevalt oskasid olla fosforiidikaevanduse-tööstuse vastu 1987.
Aga siin pole mitte ainult lähiajalugu, tegelikult on jutuks palju laiem plaan: Kristjan Jaak Peterson, või esimene eestikeelne trükis (mille olevat Lübecki praost käskinud hävitada kui luterliku jõleduse), esimene üldlaulupidu… Ja on veel kaugemgi ajalugu, sest jutuks tuleb muidugi „Hõbevalge“ raamatu sünd: Thule-maa antiiktekstides, kummalised fraasid Eesti rahvalauludes jne. “Hõbevalgele” on pühendatud omaette peatükk. Mis tegi raamatu nii sensatsiooniliseks, peale ootamatu faktide ja fantaasia kombineerimise… see, et kõige lõpus oli kasutatud kirjanduse nimekiri, kus kirjas üle saja seni keelatud autori, näiteks väliseestlased Rootsist ja USA-st. Kuidas see sai võimalikuks aastal 1976? Tsensorid ei viitsinud korralikult kontrollida, sest raamatu alapealkiri viitas ilukirjanduslikule fantaasiaga pikitud reisikirjale. Kahe päevaga müüdi läbi esmatiraaž 32 000 eksemplari, ja püüa sa enam tuult väljal…
Ja üks meelde jäänud nn lennartism (vaimukus, mis läks viraalseks). Kui Lennart Meri läks välisministrina esimest korda USA-d külastama, näitas ta sealne kolleeg uhkusega, et fuajees ripub ka Eesti lipp. Meri vaatas ja sõnas: “Ilus. Kuid kahjuks ei puhu teie vestibüülis tuul.” (Vaat umbes selliste isikupäraste naljade kogumikku ma eeldasin, aga sain midagi hoopis laiemat.)
Kokkuvõttes: paljude teemade vahel hüplev, aga täiesti kindlalt targemaks tegev teos!