„Tove Janssoni Muumioru maailm“
„Tove Janssoni Muumioru maailm“, Philip Ardagh, tlk Anna-Liisa Tiisma. Sinisukk 2017, 360 lk.
See on Tove Janssoni fänni kirjutatud muumimaailma entsüklopeedia. Mulle raamat iseenesest meeldib, sai mõnusalt kaardistada teadmiste killukesi, mis olid mul terve elu jooksul tekkinud kaootiliselt muumidega tutvudes, küll raamatute, küll koomiksite, küll multifilmide näol.
Teose lõpuosas on ka nimede ja olendiliikide sisuregister. Sellest oli mulle väga abi ja tegelikult esimese hooga ma selle registri abil raamatut lugesingi. Mu lemmikosa on aga muumide sünni ajalugu ja köögipool. Kõige esimese teadaoleva (muumi)trolli joonistas Tove Jansson ühe välikemmergu seinale juba 1930ndatel. Ja kust see sõna „muumitroll“ ikkagi tuli? Kui Tove oli laps, jutustas onu talle lugusid köögipliidi taga elavatest muumitrollidest. (Kõige esimeses, 1945. aastal ilmunud muumiraamatus ongi ju juttu sellest, kuidas nad pliidi-ahjutagusest maailmast lahkusid.)
Veidike häiris see, et raamat on suure formaadiga ja raske kaaluga. Raamatute füüsiline lugemine on täiesti omaette teema ja kindlasti ka mõne sotsiaalantropoloogi-etnoloogi töövaldkond. Mina loen raamatuid tavaliselt oma lugemisdiivanil poolselili-poolistuli, et meeldivad kergema kaaluga teosed – ja tegelikult on paljus küsimus ka paberi valikus. Mõni paber on kergem kui teine. Ka oma lastele lugesin ma ette tavaliselt nii, et raamatut tuli käes hoida, olime padjahunnikus poolselili, lapsuke lapsevanema tiiva all. Ja raske raamatuga väsivad ju käed ära. (Nuuks, enam mu lapsed ei taha, et ma neile ette loeks niimoodi! :))
Aga kes istub ja kummardub raamatu kohale, sellele sobivad suured rasked tellised hästi! Ja veel kord: mõnus-mõnus on see muumimaailma entsüklopeedia igal juhul.