„Meie seiklused Arktikas. Jääkaru pai / Meie seiklused Antarktikas. Pingviini piss“
„Meie seiklused Arktikas. Jääkaru pai / Meie seiklused Antarktikas. Pingviini piss“, Maris Pruuli. Varrak 2024, 100 lk.
Huvitav, kas selline tirelraamat teeb asja lastele lõplikult selgeks: kus on Arktika, kus Antarktika? Ja kes elab kus?
Ainus koht, kus pingviinid ja jääkarud kokku saavad, on loomaaed… ja näiteks selline raamat. Tõsi, nad ei saa kokku, mõlemad raamatud lõppevad täpselt keskel. Neid ühendavad samad inimtegelased ehk Pruulide perekond ja teised meeskonnaliikmed. Tegevuskoht: Admiral Bellingshauseni nime kandev laevuke.
Selle raamatu „hääl“ on hästi leitud ja välja kantud. Ühest küljest on see lapselik, lihtne ja arusaadav, teisest küljest ei ole mingit hinnaalandust, eluline ja loodusteadlik harimine käib igast otsast (nii Antarktika kui Arktika otsast). Mõnusalt on kombineeritud joonistusi ja fotosid.
Tirelraamatud huvitavad mind alati, see on risk, see on mäng. Kirjastaja peab tegema valikuid: kumb siis ikkagi on A ja kumb B? Kumb pealkiri panna ette, kumba esikaant veebis rohkem välja tuua või saab kõrvuti panna? Kaaned võid ju kõrvuti sättida, aga tekstis peab ikka üks eespool olema (siin on Arktika ametlikult eespool, kuigi tähestiku järgi pidanuks Antarktika olla eespool). Ja kas loo ühes otsas viidata ka teisele? Maris Pruuli teeb seda, öeldes, et kui tahad saada rohkem teada …st, siis keera raamat teisipidi ja loe sealt!
Lugedes tundsin, kuidas teadmised aina sisse jooksevad. Palju me siis ikka teame – nii jääkarudest kui pingviinidest? Ja palju me teame elust pisikesel laeval, kus igaühel oma amet ja tuleb kinni pidada ühisreeglitest? Siit raamatust saab seda teada. Igatahes junga Jaanil olid huvitavad lapsepõlveseiklused: ema ja isaga ninapidi koos, ja muide, peaaegu iga päev pannkooke tehes.