„Jutte loomadest“
„Jutte loomadest“, Richard Roht. Eesti Riiklik Kirjastus 1951, 147 lk.
Olen kindlasti seda raamatut lapsepõlves lugenud, ja arvan, et korduvalt. Meeles on üldine mulje, et hea raamat, ja ka üsna tugev emotsioon viimasest loost, kus laisk kodukass jäeti metsa, ümber kasvama. Teisi lugusid ma ei mäletanud.
Nii et peaaegu puhta lehena asun lugema, ja mulle tõesti meeldib see raamat ka nüüd. (Iseasi on see, et mulle ei meeldi tõdeda, et inimese mälu ladestab infot kusagile, kuhu ligi ei pääse, või isegi kustutab osa salvestatust… Kuidas saab olla, et ma justkui ei mäletagi enam neid lugusid ja loen nagu värskelt! Aga samas, tegevus toimub mu lapsepõlve metsas. Justkui oleksin selle lavastanud kunagi seal, isegi kui ma ei mäleta, mis selle lavastuse sisu oli.)
Lugedes saan täiega aru, miks on see raamat pidanud vastu aja proovile. Ega palju neid 1950ndatel ilmunud Eesti lasteraamatuid ole, mida siiani ilma mööndustega mõnus on lugeda. Muidugi ei ole see tänapäeva laste „keeles“ hipp-hopp kiire vaheldusega tegevus. Aga samas pole ei keel ega sisu mitte mingist otsast vananenud. Siin kaante vahel on Eesti metsas juhtuvad lood… ja sellised lood võiksid juhtuda ka täpselt praegu. Ajastut siin ümber sisuliselt ei ole, inimesed tulevad küll taustal sisse, aga ajatute detailidega. (Ainus koht, kus ajastut märkan: kui kass metsa visatakse, siis mainitakse külateed liikuvaid vankreid, nende asemel oleks nüüd autod… aga näiteks kalameestel on ka tänapäeval püügivõrgud ja tühjad heinaküünidki on veel siinseal metsaheinamaadel olemas). Ei mingeid nõukogude elemente, kordan, raamat ilmus padukeerulisel Stalini ajal, 1951! 1950ndal toimus 8. pleenumi nõiajaht, kus paljud kirjanikud tühistati.
Aga jah, selle loo tegevus toimub süütus loomade maailmas, kuhu punateemad ei saanudki ulatuda (aga ma ikkagi imestan, sest lugesin just, kuidas näiteks Minni Nurmele heideti samal ajal ette tema loodusluulet.)
Ja küll on need loomad lahedad tegelased! Nad räägivad omavahel inimkeeles, aga see on see mu meelest ainus fantaasiadetail, kõik muu on realistlik. Esimene lugu: mägrad elavad tõesti soosaartel ja peavad vahel niiskuse tõttu lahkuma, rebased tõesti ajavad mäkrasid nende pesadest välja, vahel lähevad mägrad ja rebased kaklema jne. (Lugesin just üle ka Fred Jüssi „Rebasetundi“ ja märkasin raamatutes siinseal paralleele.)
Teist lugu mäletasin lapseeast kõige vähem, aga nüüd tõmbas seegi mind kaasa. Nagu Fred oma „Rebasetunniski“ mainib, rikuvad saarmad oma ahnusega vahel looduslikku tasakaalu. Just nii juhtub ka siinses loos. Verd ja surma tuleb siin korralikult, aga see on kuidagi… looduslik. Loomulik. Isegi see, et inimlaps lööb saarmase maha ja saab endale saarmanahast mütsi. Looduses on ikka nii, et ühe “õnnelik lõpp” on teisele “õnnetu lõpp”.
Ning kõige lõpuks laisa Otu lugu. Küllap jäi see mulle lapseeas kõige paremini meelde, sest kassidega oli mul kõige rohkem kokkupuuteid, nägin pealt nende laiskust ja laualt varastamise kombeid ning suutsin loo algolukorda päris hästi ette kujutada: mis oleks, kui pistaks halvasti käituva kassi kotti ja viiks ta suveks metsa, ümber kasvama?
Kõigil kolmel lool on oma metafoorne tasand. Mägraloo moraal: julgus võidab. Saarmaloo moraal: ahnus ajab upakile. Kassilugu on aga selles mõttes kõige põnevam, et tegu on nn ümbersünniga, karakteri arenguga loo käigus. Ja mulle kipuvad lugemise käigus pähe paralleelid tänapäeva inimestega. Kui kass Otu tuuakse sügiseks tagasi tsivilisatsiooni, kasinuses elanult, karastunult, ei tahagi ta enam diivanil laiselda ja on õnnelik ainult tagasi õue saades. Võibolla just see imeline elureegel mind köitis ja hämmastaski – mugav elu ei tee õnnelikuks – ja just sellepärast jäi Otu lugu mulle teistest paremini meelde.