”Hästijätt”, Siiri Sisask. Petrone Print 2018, 144 lk.
See raamat räägib kõige olulisemast ja tõsisemast teemast üldse: meie juurtest. Siiri kirjeldab enda elu maal, metsas, kõnnib looduses, koob mälupiltide vaipa omaenda ja oma vanaema meenutuste abiga. Seikluseid on kirja pandud nii vanaema sulest (näiteks kurikuulsa Tallinna märtsipommitamise üleelamine) kui ka Siiri sulest (näiteks äraeksimine lapsepõlves läbi tormi kooli minnes)…
Üllatavalt helgelt suudab Siiri kujutada vanaema surivoodil toimunud dialooge. Kui keegi kunagi surma kartnud on, siis võimalik, et see raamat aitab mõista seda, kui maagiline ja eriline võib olla vanainimese teadlik uuele tasandile minek, ning kui suur kogemus võib olla selle protsessi pealtnägemine. Pealegi on igal pool alati jätkuvad elumustrid, kui neid märgata osata. Arvatavasti oli selle raamatu kirjutamine Siirile (heas mõttes) leinateraapia, ta väärindas oma vanaema loo, vanaema päevikud ja tema surma juures olemise. Natuke oli vahepeal justkui ootamatuid paralleele, ma ei ütleks, et vanaema ja Siiri kõrvuti jooksvad elulood nii väga sarnased oleks olnud, aga samas, eks ajad olidki ju muutunud.
Teksti toimetaja olin ma ise. Ja ma tean, kui palju kordi ma palusin Siiril siia-sinna juurde kirjutada, küsimustele vastata, aga Siiri (ei lase pähe istuda, eksole, selline on ta olnud lapsest saati) eelistas minimalismi. Kõike ei pea välja pajatama, see on tema lähenemine. Siiani märkan tekstis neid kohti, kus lugejana tahaksin veel… Aga see tuleb ehk kunagi edaspidi, tema uutes raamatutes? Mõtlen näiteks seda, kuidas ta sattus teismelisena filmidesse mängima.
Ja minimalismil on oma tugevus. Tänu sellele jääb ruumi lugejale selleks, et ta ise täidaks lüngad oma mõtetega. Siiri räägib siin raamatus ka vaikusest, kui oluline see talle on.
Lugesin hiljuti raamatu üle. Ja alati on ülelugemise puhul huvitav vaadata, mis on see esimesest lugemisest jäänud tunne või stseen, mis mälus kõige tugevamalt säilinud on, ning kuidas see toimib uuel lugemisel. Jah, see on tõesti vägev stseen. Tegevuskoht: Türisalu pank, tuntud ka enesetapjate pangana (seal pole siiani mingit piire, hiljuti just käisin ja imestasin). Siiri oli suurpere laps ja elas vahepeal internaadis, vahepeal kodus. Ühes talvises tuisus asus ta kellegi teadmata teele ja sattus ajas ja ruumis ebatavalisse hetke, liikus edasi, hoides põõsastest kinni, sest rada läks täpselt pangaveerelt… Vaat selline ta oli, nagu ta ise enda kohta ütles, hundikutsikas! Kõndis läbi tuisu ja kuristikust alla ei kukkunud. Ka teistkordsel lugemisel oli see sama eriline hetk ja lugemiskogemus.