“Näitlejate kokaraamat“, Gerda Kordemets ja Jaanus Kulli. Varrak 2003, 147 lk.
See on üks tore kokaraamat, mis ühendab endas miniportreelugusid näitlejatest ning nende näitlejate jagatud retsepte. Mulle isiklikult oluline teos, sest tuli ainukese Eesti kokaraamatuna kunagi minuga kaasa Ameerikasse elama, ja pärast pikki migratsiooniaastaid kolis ilusasti tagasi Eestisse ka.
Praegu sirvides märkan ajastu märke. Ilmunud küll 2003, on siin minu jaoks väärtushinnangutes „1990ndad“, sest paljude naisterahvaste osas tuleb jutuks nende figuur.“Lainet [Mägi] näeb sageli maiustamas, aga tema miniatuursel kehal pole grammigi liigset rasva“ või „Modellimõõtu Maria [Avdjushko] sööb kõike ja palju“. Omamoodi ajastumärk on ka see, et Maria „vaatab pingsalt, et toidus EE-sid sees pole“. Vaid 22 aastat hiljem nimetame neid e-aineteks ja saame aru ka sellest, et need ained jagunevad tervisele ohtlikeks ja ohututeks. Sõnastusest veel, kas me tõesti nimetame 2000ndate alguses poode „marketiteks“?
Mõni näitlejate kokanippi ka: kui maitse on toidus liiga tugev, võib lisada killu sidrunit, see neutraliserib. Porgandit tuleb enne supi sisse panekut pannil pruunistada, et parem maitse oleks. Suppi tuleb teha korraga palju, sest supp läheb soojendades paremaks! Tegin New Yorgis selle raamatu järgi näiteks Kärt Tomingase kana-kookosesuppi ja Raivo Trassi kolmepäevasuppi, magustoiduks Ivo Uukkivi koledaid küpsebanaane.